Книги, похожие на «Andrei Ivanov, Isevärki kalmistu elukad»

Küllap tahaks iga inimene, et elu kulgeks rahulikus rütmis, ilma järskude kurvide ja muutusteta. Paraku alati ja kõigil see ei õnnestu – ja tavaliselt just mingi elumuutuse korral rändab mõte kõigepealt minevikku, tuues sealt esile palju niisugust, mis juba ajalukku peaks kuuluma. Olev ja Ervin olid noorpõlves töökaaslased ja lahutamatud sõbrad, aga nende eluteed hakkasid ühtäkki mitmeti erinevalt kulgema. Mehed jäid teineteisele võõraks, kuni aastakümnete pärast ootamatult kohtusid – mõlemad juba teist korda abielus ja täiesti erinevat elu elanud. See kohtumine tõi jällegi mõlemale põhjuse minevikku meenutada, möödunu üle järelemõelda ja nentida, et elu on olnud hallivõitu, aga ometi ka huvitavalt kirjulaiguline nagu Olevi koerake Muki, kelle mees on endale vanaduspäevil seltsiliseks võtnud. Nende elust läbi käinud naised ja suhted nendega on üks teemasid, millest kumbki meestest üle ega ümber ei saa – isegi siis mitte, kui juba paarkümmend aastat pensionil oldud.Sisust sõltuvalt on romaan omalaadse hakitud kompositsiooniga, mis on ajaliselt mitte-kronoloogiliselt ritta lükitud.

Romaan «Karl Kiilaspea pärijad» on kaasahaarav ajalooline väikeste mütoloogiliste kõrvalepõigetega seiklusromaan kirjaoskamatust rändrüütlist Lotharist, kes läheb kombekohaselt rännuretkele seiklusi ja teadmisi otsima. Teel ründavad teda norsemennid, teised rändrüütlid, hiiglased, deemonid ja ka daamid, mõned kõrgest soost ja mõned mitte. (Vahel ründab muidugi ka tema ise, aga võitluse käigus on juba raske aru saada, kes alustas.) Teda tabavad võidud ja kaotused, korra esitab ta väljakutse isegi kuningas Karlile endale, kes inkognito ringi juhtub seiklema. Saab selgeks, et rüütli mõttemaailma kuuluvad kaunid naised, vägiteod, esivanemad, vale ladina keel ja palju muud. Ja ka see, et iga kaotuse taga võib oodata võit.

Patrick Deville (snd 1957) on tunnustatud ja viljakas prantsuse romaanikirjanik. Pärast filosoofia- ja kirjandusõpinguid Nantesi ülikoolis rändas Deville 1980. aastatel ringi Lähis-Idas, Nigeerias ja Alžeerias, 1990. aastal elas pikalt Kuubal, Uruguays ja Kesk-Ameerikas. Huvi teiste kultuuride ja keelte vastu, mis on viinud Deville’i tema rännakutele, kajastub ka tema romaanides. Nende tegevus leiab sageli aset väljaspool Prantsusmaad, mis polegi prantsuse kirjanduse puhul nii tavaline. Sageli on nende aineseks ajalugu ja tegelasteks päriselt elanud isikud. Ka romaan „Katk ja koolera” on selles mõttes talle igati iseloomulik. Romaani peategelaseks on arst, teadlane ja maadeavastaja Alexandre Yersin (1863–1943), kelle nimi on ehk laiemale üldsusele tundmatu, kuid kes on ometi teaduse ja meditsiini ajalukku jätnud väga olulise jälje. Just tema oli see, kes 1894. aastal tuvastas katkubakteri ja töötas välja vaktsiini, tänu millele õnnestus lõpuks panna piir sellele aastasadu inimkonda vaevanud haigusele. Sellest ka katku ladinakeelne nimetus Yersinia pestis. Deville’i romaan elustab aga ka laiemalt Yersini ajastu, visandab tolleaegsed meditsiini- ja teadusesaavutused, maalib lugeja silmade ette optimismist pakatava 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse Euroopa, mis uskus veel vankumatult progressi ja teadusesse.

„Naise elus koidab kord aeg, mil ta väsib pidevalt häbi tundmast.Ja siis on ta vaba saama selleks, kes ta tegelikult on.”1940. aastal on 19-aastane Vivian Morris just ülikoolist välja visatud. Tüdruku jõukad vanemad saadavad ta New Yorki tädi Pegi juurde, kes on ekstravagantse teatrimaja omanik. Seal tutvub Vivian terve rea eriskummaliste ja karismaatiliste tegelastega. Ent kui Vivian teeb ühe skandaalse vea, pöörab see terve tema maailma pahupidi, nii et tal kulub aastaid, et asjadest lõplikult sotti saada. Kuid viimaks toob see eksisamm talle ka uue arusaamise sellest, mis elu ta päriselt elada tahab ja millist vabadust ta tegelikult ihkab.Menuraamatu „Söö, palveta, armasta” autori hõrk romaan täis glamuuri, armastust ja seiklusi jutustab noorest naisest, kes avastab, et selleks et olla hea inimene, ei pea sugugi olema tubli tüdruk.