Книги, похожие на «Erika Nessel, Iseendal jalus»

Selle Cornwalli raamatu kaks huvitavat peategelast on kirjanduse õppejõud ja ajaloolane Hebe ning tema õetütar Lucy. Viiekümne viie aastane Hebe, kes peab toime tulema varajase Alzheimeri tõvega, jätab maha oma noore armukese ja varjub Cornwalli, kus ostab pereliikmete suureks üllatuseks sellesama ajaloolise maja, mis kuulus kunagi Thomas Gryllsile, kellest Hebe juba mitmendat aastat salamisi raamatut kirjutab. Õetütar Lucy saadetakse algul Hebe hullu majaostumõtet ära hoidma, ent asjalood kujunevad sedasi, et Lucy, kelle armulugu abielus parlamendisaadikuga pälvib kõmulehtede liigset tähelepanu, asub tädile vana maja restaureerimise juures appi. Liigutavas loos paljastub ridamisi perekonnasaladusi ning Alzheimeri tõppe haigestumise traagika paneb Hebe saatusele kogu südamest kaasa elama.Liz Fenwick on sündinud ja kasvanud Massachusettsis. Kahekümnendate eluaastate keskel kolis ta Londonisse, kus tutvus tulevase abikaasaga. Neil on kolm last. Cornwalli sattus Liz esimest korda 1989. aastal ning seitse aastat hiljem soetas endale sinna elamise. Kirjastuselt Varrak on Fenwicki Cornwalli-teemalistest romaanidest ilmunud „Maja Cornwallis“, „Cornwalli armulugu“, „Cornwalli võõras“, „Cornwalli taeva all“ ja „Tõusuvesi“.

Patrick Deville (snd 1957) on tunnustatud ja viljakas prantsuse romaanikirjanik. Pärast filosoofia- ja kirjandusõpinguid Nantesi ülikoolis rändas Deville 1980. aastatel ringi Lähis-Idas, Nigeerias ja Alžeerias, 1990. aastal elas pikalt Kuubal, Uruguays ja Kesk-Ameerikas. Huvi teiste kultuuride ja keelte vastu, mis on viinud Deville’i tema rännakutele, kajastub ka tema romaanides. Nende tegevus leiab sageli aset väljaspool Prantsusmaad, mis polegi prantsuse kirjanduse puhul nii tavaline. Sageli on nende aineseks ajalugu ja tegelasteks päriselt elanud isikud. Ka romaan „Katk ja koolera” on selles mõttes talle igati iseloomulik. Romaani peategelaseks on arst, teadlane ja maadeavastaja Alexandre Yersin (1863–1943), kelle nimi on ehk laiemale üldsusele tundmatu, kuid kes on ometi teaduse ja meditsiini ajalukku jätnud väga olulise jälje. Just tema oli see, kes 1894. aastal tuvastas katkubakteri ja töötas välja vaktsiini, tänu millele õnnestus lõpuks panna piir sellele aastasadu inimkonda vaevanud haigusele. Sellest ka katku ladinakeelne nimetus Yersinia pestis. Deville’i romaan elustab aga ka laiemalt Yersini ajastu, visandab tolleaegsed meditsiini- ja teadusesaavutused, maalib lugeja silmade ette optimismist pakatava 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse Euroopa, mis uskus veel vankumatult progressi ja teadusesse.

Tom ja Karin ootavad oma esimest last, kui Karin äkki haigestub ja haiglasse satub. Laps aidatakse keisrilõikega ilmale. Nagu painajalikus unenäos jookseb Tom haigla all kulgevate tunnelite kaudu intensiivraviosakonna ja vastsündinute osakonna vahet – elu ja surma vahet.Ta naaseb koju lapsega, aga ilma Karinita, ootamatust kaotusest vapustatuna. Mõni kuu hiljem sureb ka Tomi isa, kellega pojal on kogu elu olnud keerulised suhted.„Igal hetkel oleme veel elus” on valus ja ilus lugu armastusest ja surmast, isadusest ja hetkhaaval elatavast elust. Ka siis, kui pinev olevikulugu surmast võtab tempo maha, rändab ajas tagasi ja hakkab kokku panema mosaiikpilti Tomi ja Karini ühisest elust, säilib terav reaalajatunne. Tasapisi hakkab lugeja aru saama, kuidas Tomi ja Karini armastus välja kujunes, ja mõistab, et see lugu ei räägi ainult vapustusest ja leinast, vaid eelkõige räägib see elust.Malmquisti keel on täpne, ta hoidub ülespuhutud väljenditest. Teose muudab eriti haaravaks autori oskus kasutada kirjutades osavalt tempomuutust, tormates kord raevuka hooga ning siis peatudes ja kirjeldada mingit väikest, kuid olulist detaili. Ta teeb seda tasakaalustatult, oma isikupärases rütmis, hoides lugejat haardes, kuni viimane lehekülg on loetud, ega lase ka siis päriselt lahti. See lugu jääb väga kauaks meelde.Tom Malmquist (snd 1978) on luuletaja ja muusik. Rahvusvaheliselt menukas autobiograafiline romaan „Igal hetkel oleme veel elus” on tema esimene proosateos, mis pälvis Rootsis Dagens Nyheteri kultuuriauhinna ja Karin Boye kirjandusauhinna ning kandideeris 2016. aastal Põhjamaade Nõukogu kirjandusauhinnale.

„Esme Lennoxi kadumine“ on Maggie O’Farrelli lummav ja kiitust pälvinud gooti stiilis lugu peresaladustest ning otsatust vabadusest, mille annab meile tõde.Šikk ja sõltumatu Iris Lockhart peab Edinburghis väärtrõivaste poodi (ning üritab vältida oma abielus kavaleri), kui ühel päeval saab ta jahmatava telefonikõne. Vanatädi Esme – kelle olemasolust ei olnud tal aimugi – lastakse välja Cauldstone’i haiglast, kus teda on üle kuuekümne aasta kinni hoitud. Irise vanaema Kitty on alati väitnud, et ta oli pere ainus laps. Ent Esme dokumendid tõendavad, et ta on Kitty õde. Esme palgeil tunneb Iris ära oma isa näojooned. Esme tunnistatakse ohutuks – piisavalt terve mõistusega, et maailmas hakkama saada, kuid samas ka võõras, varjul hoitud pereliige, kes haiglast lahkudes kannab endaga kaasa hulga saladusi. Põimides meisterlikult kokku kolm jutustajahäält – Iris, Kitty ja Esme –, kirjutab Maggie O’Farrell lahti Esme traagilise ning painava puudumise põhjuse.

Serena armastab juba aastaid Davidit, kes vastab talle samaga. Kuid nad kuuluvad ühiskonna eri kihtidesse ja seetõttu arvab neidis, et nende armastusel puudub õnnelik ja helge tulevik…