Книги, похожие на «Fernando Aramburu, Isamaa»

Sophie otsustab pärast ülikooli lõpetamist iseseisvaks hakata. Ta suundub ookeani taha, et teha üllatusvisiit oma Ameerikas muusikukarjääri tegevale noormehele. Suur on neiu üllatus, kui mehe asemel ilmub uksele hoopis tolle kallim. Reetmisest ja pettumusest hoolimata võtab Sophie pähe Los Angelesse jääda ning leiab tööd noore lesestunud miljonäri juures lapsehoidjana. Kuid kas suudab Sophie rivaalide ja salasepitsuste kiuste veel kord oma südame avada ja mõista, et kaardile on pandud tema elu õnn?

Hiljuti vanglast vabanenud Mõrtsuk-Anders teenib leiba suurtele gangsteritele pisikesi tööotsi tehes. Tema elu võtab aga ootamatu pöörde, kui ta kohtub naispastoriga, kes on südames ateist ja kelle on kogudus just kantslist ära ajanud, ning kolmandajärgulise hotelli kodutu registraatoriga, kes peab elama peost suhu, sest ta vanaisa raiskas ära kogu tema päranduse. Kolmekesi ühendavad nad jõud, et viia ellu hulljulge plaan, mis põhineb Mõrtsuk-Andersi hirmuärataval kuulsusel ja erilistel oskustel. Plaan töötaks suurepäraselt, kui Mõrtsuk-Anders ei kipuks küsima – milleks see kõik? Kui Mõrtsuk-Anders pöördub oma eksistentsiaalsetes otsingutes juba Jumala poole, saavad kaaslased aru, et olukord on väljunud nende kontrolli alt. Jonasson laseb lugejal naerda ja end mõnusalt tunda, pakkudes samal ajal ainest sügavamaks järelemõtlemiseks. Jonas Jonasson on Rootsi ajakirjanik ja ettevõtja, kes tegi ühel hetkel elus kannapöörde ja hakkas kirjanikuks. „Mõrtsuk-Anders ja tema sõbrad (sekka ka mõni vaenlane)“ on autori kolmas romaan pärast maailmakuulsaks saanud raamatuid „Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus“ (e.k 2012) ning „Kirjaoskamatu, kes päästis Rootsi kuninga“ (e.k 2014). Jonassoni raamatuid on välja antud neljakümne viies riigis ja müüdud üle kümne miljoni eksemplari.

Anton Nigov ei ole pseudonüüm. See on minu nimi. Nagu Gustave Flaubert öelda suvatses: Emma Bovary, c'est moi. Mina ütlen: Anton Nigov olen mina. Aga mitte nii nagu Flaubert. Madame Bovary oli kangelane (-lanna, mõistagi), Monsieur Nogov on autor. Viibides Tõnu Õnnepalu nime all Pariisis ja juhatades sealset Eesti Instituuti, pani ta ühtlasi kirja need märkmed. Neis on kõik tõsi.

Mida õigupoolest tähendab see, kui inimene ütleb, et ta on üht või teist raamatut lugenud? Kust jookseb piir lugemise ja lehitsemise, mittelugemise ja unustamise vahel?Väljakutsuva pealkirjaga teoses kutsub prantsuse esseist, kirjandusõppejõud ja psühhoanalüütik Pierre Bayard (sünd. 1954) meid mõtisklema raamatute ja nendest rääkimise üle ning eelkõige ületama raamatu mittelugemisega seotud häbi, näidates, et raamatute tundmaõppimiseks võib olla tõhusamaidki viise kui nende lugemine. Oma väidete kinnituseks toob ta ohtralt näiteid kirjandusklassika vanemast ja uuemast ajaloost.Raamatu lõpus on tõlkija Tanel Lepsoo saatesõna, mis autori väidetega polemiseerib ja neid edasi arendab.