Книги, похожие на «Fernando Aramburu, Isamaa»

2013. aastal Nobeli kirjandusauhinna võitnud Kanada autori Alice Munro esimene eestindus tutvustab kirjaniku novelliparemikku. “Kerjustüdruku” kümnes novellis avaneb kahe naise lugu, milles nende elu keerdkäigud, eri vanuses kogetud hirmud, painavad kahtlused ja ilmutuslikud hetked põimuvad elavate piltide mustriks. Tüdruk, naine, ema, näitleja, õppejõud, armastaja, hooldaja, hooldekodu elanik – kõik need rollid loob Munro talle omase napi kujundikeelega, mille sügavus on ometi andnud põhjust võrrelda tema jutte romaanidega. Flo ja Rose’i lood, mis saavad alguse fiktiivsest Kanada väikelinnast Hanrattyst ajavahemikul teisest maailmasõjast kuni 1960. aastateni, ei lõpe raamatu viimasel leheküljel, lummates lugejat veel kaua pärast seda, kui ta on raamatu käest pannud.

„Päevikuküttides” alanud sündmused jätkuvad pärast mõnekuulist vaheaega uue sissemurdmisega Urmas Rohtla elumajja. On põhjust oletada, et endiselt otsitakse tema linnuvaatluspäevikuid. Vahepeal silmist kadunud kahtlased tegelased hakkavad taas varjatult tegutsema. Kahtlusaluste ring laieneb aga veelgi …Üha kriminaalsemaks muutuvaid sündmusi asub menetlema raamatutest „Jaanituli Käopesas”, „Kuristik raiesmikul” ja „Päevikukütid” tuttavaks saanud kriminaalpolitsei uurijate tiim Marko Tammiku juhtimisel. Seekord tuuakse päevavalgele kogu tõde ning selguvad nii mõnedki üllatavad faktid. Mäng käib kõrgetele panustele ja tulemused on vastavad: kes kaotab varanduse, kes vabaduse, kes koguni elu.Eet Tuule on varem avaldanud üksteist raamatut. Tema loomingus on nii loodusjutte lastele kui ka krimilugusid ja autobiograafiliste sugemetega romaane.

Võimsa Gröönimaa-saaga peategelane on Morten Falck, idealistlik maapoiss, kes saabub Kopenhaagenisse isa soovil teoloogiat tudeerima. Kohtudes Gröönimaal misjonärina töötanud Poul Egedega, tekib tal arusaam, et tema koht on samuti Gröönimaal, inuittidele ristiusku tutvustamas. 1787. aastal astubki ta Gröönimaa pinnale, omamata tegelikku ettekujutust probleemidest, mis ootavad teda ees kohalike pärismaalaste ja taanlastest kolonistide seas. Raskustele peaaegu alla vandununa pöördub ta tagasi kodumaale, kuid alles seal ta mõistab, et vaatamata Gröönimaal ootavatele ohtudele ja vaenulikkusele on tema õige koht siiski selle kõleda looduse ja karmide inimestega maal. Romaan tugineb 1780.–90. aastatel Gröönimaal ja Taanis tegelikult aset leidnud sündmustele. Kim Leine Rasmussen (1961) on Taani-Norra kirjanik. 2012. aastal ilmunud „Igaviku fjordi prohvetid“ on tema neljas romaan, mille eest ta sai aasta hiljem Põhjamaade Nõukogu kirjandusauhinna.

Alli teab: see on viimane aasta, mis temas räägib. Aasta, mis temast, rumalast plikast, küpsetanud inimese. Väliselt on ta veel nüüdki sama väike plika, sama blond tütarlaps, ta pole vananenud ega inetumaks läinud näost – ei, vastuoksa, ta nägu on sisaldavam, ta silmad sügavamad. Ning ta silmis peegeldub mitte enam kerge-, vaid raskemeelsus, ta näos mitte enam elujanus kihisev naiivsus, vaid selgunud järelemõtlikkus. Ta on ilusam kui aasta tagasi, kuid kahvatum, kõhnem, ta iseloomu edasiigatsuse ja laialivalgumise asemele on tulnud peaaegu kartlik tagasihoidlikkus ja süvenemine iseendasse. Üldisse karja kuuluvast liikmest on saanud individuaalne olevus.