Книги, похожие на «Fernando Aramburu, Isamaa»

Selles ümbruskonnas varitseb oht kodu lähedal. Põnevik täis saladusi ja keerdkäike, millele ei näi tulevat lõppu – menuki „Teisel pool seina“ autorilt.Ta silmitseb naist murelikult. „Kuidas sa end tunned?“Too tahaks öelda: Olen kabuhirmul. Selle asemel lausub ta õrnalt naeratades: „Hea on olla kodus.“Karen ja Tom on õnnelikud – neil on kena kodu New Yorgi ühes põhjapoolses eeslinnas, nad on värskelt abiellunud ning neil pole lapsi, kes nende mugavat kooselu häiriksid.Ent ühel õhtul tuleb Tom koju ja leiab, et Karen on kadunud – tema autot pole ning näib, nagu oleks naine lahkunud kiirustades. Isegi rahakott ühes telefoni ja isikutunnistusega on maha jäänud.Kostab koputus uksele – lävel seisab politseinik, et viia Tom haiglasse, kuhu on toimetatud tema naine. Karen oli teinud avarii, sest kaotas kontrolli auto üle, kui kihutas läbi halvima kuulsusega linnaosa.Õnnetusest pääseb Karen ajupõrutuse ja mõne kriimuga. Kõik on enam-vähem korras, ent naine ei mäleta, mida ta tegi või kus oli, kui avarii juhtus. Võmmide arvates on tema mälukaotus väga mugav ning nad kahtlustavad, et asi pole päris puhas.Karen naaseb koos Tomiga koju, et kosuda ja eluga edasi minna. Siin tõdeb ta, et majas on asju liigutatud. Kõik pole päris nii, nagu olema peaks. Keegi on käinud majas sees. Ja politseil on lõputult küsimusi.Sest selles majas on igaüks omamoodi võõras. Igaühel on midagi varjata. Midagi, mille mahavaikimise nimel võiks koguni tappa.

Hando on äsja keskkooli lõpetanud tavaline noormees. Või siis mitte päris tavaline. Aga selles eas on ju kõik pisut erinevad. Laheda elukoha otsingutel ülikoolilinnas jõuab juurahuviline poiss koos sõpradega majani, mis peidab endas üht õudset saladust.„Punk ei ole surnud” autori Hugo Vaheri teine noorsooromaan räägib tühjana seisnud maja hõivanud hakkajatest noortest, kes vaatamata oma vanusele ise oma elu korraldamisega suurepäraselt hakkama saavad. See on jutustus suvest ja sõpradest, hoolimisest ja armastamisest, ei puudu ka tubli annus närvikõdi. Tegu on noorteromaanikonkursil ära märgitud tööga.

See mees oli tema sõprade vaenlane. Talle anti käsk mehega lähedaseks saada, tema usaldus võita, saada teada kõik mehe plaanidest. Selles ei olnud mitte midagi isiklikku. Kuid endalegi üllatuseks kiindus ta sellesse õnnest ilma jäänud mehesse ja tema väiksesse tütresse. Ta sisenes nende ellu lihtsalt ja loomulikult, muutus kiiresti nende jaoks asendamatuks. Ühel mitte eriti ilusal ööl ta aga kadus.Kuid mees oli juba jõudnud armuda sellesse impulsiivsesse ja veidi naiivsesse, kuid nii veetlevasse naisesse. Nii ei jäägi tal muud üle, kui naist otsima hakata.

Elus tuleb nii mõndagi ette. Kui peresuhted ei klapi, on töö juures kõik hästi; läheb äris halvasti, ilmub kallis inimene. Noor ja ambitsioonikas kinnisvaraäri kaasosanik Keira satub oma äripartneri tegude tõttu ohtu ning peab kodulinnakesse varjule minema. Sealne politseinik, Keira endine kavaler Mitch suhtub aga umbusuga neiu juttu, et peale kolme aasta pikkust eemalolekut tahtis too üksnes oma sugulasi külastada.

Üheksa-aastaselt narkomaanid, kümneaastaselt võimekad diilerid, kaheteistaastaselt jõhkrad kurjategijad. Nüüd, kaheksateistaastastena, kutsuvad Leon ja Gabriel teineteist armsateks vendadeks, selles usaldamatuse maailmas usaldavad nad vaid teineteist. Nende jõuk, Ghetto Soldiers, on jõudmas organiseeritud kuritegevuse vastu võitlemise juhi José Pereira kabinetiseinal paiknevate jõugupiltide seas kõige kõrgemale kohale. Sinna jõuda on kahe noore mehe, tegelikult alles lapse, ainuke unistus. Stockholmi eeslinnas keerlev lõppematu kuriteokarussell läheb uue hooga käima, kui Leon ja tema jõugukaaslased murravad Gabrieli ja tema pruudi Wanda abil välja eriti range režiimiga vanglast, tappes selle käigus naisvalvuri. Pereirale tõttab uurimises appi kriminaalkomissar Ewert Grens, kes on noorte meeste saatusega seotud rohkem, kui ta oskab arvata … „Kaks sõdurit“ on Rootsi krimikirjanikeduo Anders Roslundi ja Börge Hellströmi meistriteos, mis räägib Stockholmi äärelinna brutaalsest kuritegevusmaailmast. Jaan Martinson: «Rootsi krimikirjanike duo on taas hakkama saanud võimsa romaaniga, mis seekord ei peegelda sotsialistliku kuningriigi tegelikkust vaid pigem hoiatab karmi tuleviku eest.»