Книги, похожие на «Erik Tohvri, Irdabielu»

„Muutlik“ on tuntud eesti kirjaniku ja diplomaadi Jaak Jõerüüdi uus proosateos. Žanriliselt võiks seda pidada pihtimusromaaniks, kuna raamatu sisuks on diplomaadist kirjaniku igapäevatoimetused Lätis ja Eestis viimastel aastatel. Samas eristab teost tavapärasest romaanist see, et peatükid on fragmentaarsed ja segamini paisatud, ajaline lineaarsus on kadunud. Raamat ühendab ülima personaalsuse ülima igavikutundega. Argipäevakirjeldustest kasvavad välja hoopis suuremad küsimused aja ja sündmuste suhtelisusest, kogu inimrabelemise mõttekusest ning olemise talumatust kurbusest.

„Maalingutega Mees“ ja „Kõrbeoda“ tõstsid Peter V. Bretti nüüdisaegse fantaasiakirjanduse tippu, selliste hiiglaste kõrvale nagu George R. R. Martin, Robert Jordan ja Terry Brooks. „Päise päeva sõda“, Bretti rahvusvaheliselt menuka Deemonite tsükli oodatud kolmas raamat, jätkab eepilist lugu inimkonna otsustavast heitlusest deemonite armeega, mis igal ööl kerkib inimesi varitsema.Kuuloomise ööl kerkivad deemonite väed surmama kaht meest, kellest mõlemast võib saada muistendites tõotatud Päästja, mees, kes ettekuulutuste järgi ühendab inimkonna laialipillatud riismed viimaseks pingutuseks deemonlike maa-aluste lõpliku hävitamise nimel.Arlen Põldaja oli kunagi tavaline inimene, kuid on nüüd muutunud millekski enamaks – Maalingutega Meheks, kelle ihule on tätoveeritud võimsad tontlikud loitsumärgid, mis teevad temast igale deemonile võrdse vastase. Arlen kuulutab igal sammul, et tema pole Päästja, aga mida rohkem ta üritab lihtrahva hulka sulanduda, seda kirglikumalt temasse usutakse. Teda soovivad järgida paljud, kuid Arleni tee ähvardab viia ohtlikku paika, kuhu suudab minna vaid tema ja kust ei pruugi olla tagasitulekut.Peter V. Brett on rahvusvaheliste menukite „Maalingutega mees“ ja „Kõrbeoda“ autor. Kasvanud fantaasiaromaane ja koomikseid lugedes ning Dungeons & Dragons'it mängides, on Brett terve elu fantaasialugusid kirjutanud. 1995. aastal sai ta Buffalo ülikoolist bakalaureusekraadi kirjanduses ja kunstiajaloos, töötades seejärel üle kümne aasta farmatseutikatrükiseid koostades, enne kui oma meelistegevuse juurde naasis. Ta elab New Yorgis Brooklynis.

«Pärsia kirjad» on satiirižanri põhjapanevamaid teoseid maailmakirjanduses. Et aga «Pärsia kirjade» huumor ja satiir meile mõistetavad oleksid, oleks ehk kohane meenutada ajastut. Louis XIV, valitsenud suurriiki 74 aastat (kauem pole vist üleüldse keegi maailma ajaloos riiki valitsenud), suri kogu Euroopale kergenduseks 1715.a. Troonipärija Louis XV-nda alaealisuse tõttu hakkas riiki juhtima Orléans'i hertsog Philippe, kes armastas luksust, pidusid ja tralli. Ka paberraha sissetooja John Law' afäär langeb just sellesse ajajärku. Valitseva ringkonna argielu oli üks lõpmata pillerkaar, õukondlaste vaimsel piiratusel polnud aga põhja ega lage… Nojah, tuleb tuttav ette. Tõepoolest, «Pärsia kirju» lugedes jääb mulje, et maailm pole mitme sajandi vältel suurt muutunudki. Aga kas siis šedöövritega pole ikka nii? Eks nad seetõttu šedöövrid olegi, et aeg pole suutnud nende sõnumit kahandada ega ähmastada. … Kaks noort pärslast saabuvad Euroopasse ja mida nad siin kõik näevad ja kuulevad?!?… Lauri Leesi

Leo elab pealtnäha tavalist pereelu. Argielust tülpinuna otsib ta samas oma ellu midagi, mis päriselt puudutaks. Ja ta leiabki, aga see puudutus on ohtlikum ja valusam, kui ta oleks osanud eales arvata.Karl vabanes äsja vanglast. Ühel päeval tekib tal riukalik plaan, kuidas oma elu lõpuks tõeliselt sisse seada. On vaja vaid lõksu ja sööta ning mäng võib alata.Martin Alguse debüütromaanis põimuvad ootamatul moel kahe eesti mehe saatused. Vaheldumisi kummagi tegelase vaatepunktist jutustatud põnev ja kohati šokeerivgi lugu peegeldab teravalt tänaseid võtmeteemasid: küsimusi emotsionaalsest lähedusest, hirmust muutuva maailma ees, ärakasutamisest ja õnne võimalikkusest tarbimisühiskonnas.See lugu haarab käest kinni ja tõmbab endaga kaasa, ei lase enne lahti kui kogu distants on läbitud. Martin Algusel on harukordne võime näha varjude maailma heledat ja inimlikku kõla.Andres NoormetsMa tahaksin ka niimoodi kirjutada osata.Mihkel Raud

Väikse maakooli õpetaja kolib pärast pensionile jäämist ühest Eesti servast teise, et vanaduspõlves oma lastele lähemal olla. Ta planeerib maalt ära kolimist hoolega ette ning loodab, et saab aleviku kortermajas inimeste keskel elades veel ühe elu, et väärikalt vananeda. Kuid oma suureks üllatuseks peab ta taluma hoopis midagi sellist, millega polnud arvestanud – kiusamist. Kohalike meelest pole selles midagi erilist, et naabrid tülitsevad ja ropendavad ning noored samamoodi käituvad, aga seda vaid seni, kuni juhtub midagi, mis kõiki vapustab.