Книги, похожие на «Erik Tohvri, Irdabielu»

Mia Kankimäki jätab 38-aastaselt töö Helsingi kirjastuses, sest tal on sellest ja kogu oma elust mõõt täis. Soomlanna sõidab Kyōtosse tuhat aastat tagasi elanud õuedaami Sei Shōnagoni jälgi ajama. Mia ei tunne Kyōtos kedagi ega oska jaapani keelt, kuid ta on lugenud inglise keeles Sei „Padjaraamatut” ja tunneb selle autoriga sügavat hingesugulust – Sei tundub imetlusväärselt kaasaegne ning tema mõtisklused ja tähelepanekud elust võiksid kuuluda kas või Virginia Woolfile. Õuedaami nimekirjad võluvatest, ärritavatest ja elegantsetest asjadest ning neist, mis südame kiiremini põksuma panevad, on otsekui blogisissekanded – niivõrd värskelt kõlavad need.Jaapani eluga harjumine võtab aega, kuid õige pea kisub see Mia kaasa. Soomlanna vaimustub templitest, kirsiõitest, Kamo jõe leinapajudest, kabukiteatrist, teemajadest. Kirjutava reisija elamustest sünnib tõsielulugu, mida saab lugeda otsekui romaani. Mia taipab oma imetletud õuedaami jälgi ajades sedagi, mida ta ise elult tahab.

On aasta 2007. Maailm naudib majanduskasvu, palgad tõusevad ja kõigile tundub, et tulevikus paistab ainult mõnus päike. Ühes Ida-Euroopa väikeriigis töötavat Frederikku ootab ees edutamine Düsseldorfi, kuid maailmas süvenev majanduslangus tõmbab kõigele kriipsu peale ..Vanad rahvuste vahelised pinged tõusevad taas pinnale. Järgnevad streigid, rahutused, vägivald. Saabunud segadust otsustab ära kasutada naaberriik Venemaa – esialgu väikeriigis elavate kaasmaalaste ajudesse varjatult oma propagandat pritsides, lõpuks avaliku sõjaga.Sõda. Täielik sõda oli. Uskumatu. Venemaa ründas. See juhtus 6. veebruari hommikutundidel. Venelased tungisid mitmes kohas üle riigipiiri. Ütlesid, et tahavad kohalikke venelasi kaitsta ja kukutavad fašistliku ning rõhuva valitsuse … Ei tea, kui palju inimesi surma on saanud. Vist tuhandeid. Ja vigastatuid veel rohkem. Mehed, naised, lapsed … Kõikjal on purustused, katkised majad, varemed, pommilehtrid. Nagu II maailmasõja aegsetel piltidel, aga värviliselt. Ja see hais … See on nagu mingi muu maailm. Paralleelne dimensoon. Kõik on tolmune, hall. Inimesed on mornid. Ainult venelased rõõmustavad koos sõduritega. Tantsivad, laulavad, joovad.Järgneb okupatsioon. Frederik püüab tekkinud olukorda võimalikult soodsalt ära kasutada ja rajada endale kohta uues sotsiaal-poliitilises hierarhias. Kuid ei lähe kaua, kui ta on sunnitud põranda alla pagema ja välja mõtlema, kuidas ellu jääda. Kättemaksuiha kannustab. Lõpuks ei jää tal aga enam muud üle, kui oma tegudele otsa vaadata ja nendega rahu teha.Praktiliselt kõik suuremad linnad said uued uhked venekeelsed nimed. Niisugust teguviisi põhjendati vaatega tulevikku ja minevikust lahtiütlemisega. Polnud vaja, et fašistide käe alla paljukannatanud vene rahvas peaks neid kohanimesid kasutades oma sünget minevikku pidevalt meenudtama.Halb unenägu? Verdtarretav fantaasia? Ettekuulutus? Loodame, et ei ükski neist. „Pööris“ on raamat sellest, mis oleks võinud juhtuda, kui …Või juhtuski see mingis paralleelmaailmas, millest meil siin aimugi ei ole.Me elame maailmas, kus tõde on vaatenurga küsimus. Inimesed usuvad seda, mis neile meeldib ja hetkenarratiivi sobib, jättes kõrvale kõik muu. Kõigele sellele aitab kaasa asjaolu, et ükskõik, milline on meie seisukoht, valides sobiva telekanali või veebilehe, leiame oma mõtetele alati toetust, kaasa plaksutamist ja julgustust. Vastandliku eiramine pole kunagi olnud lihtsam.Niisugune süsteem tekitab ühiskondi, kus kaks sõpra, naabrit või isegi venda võivad omada tegelikult samasugusest maailmast hoopis erinevat või lausa vastuolulist arusaama.Ühe niisuguse elukorralduse tõttu kirevasse pöörisesse sattunud mehe lugu rullub lahti selle raamatu kaante vahel.Johannes Kivipõld 2018„Pööris“ on Johannes Kivipõllu teine raamat. Tema ulmeromaan „Põrge“ ilmus 2018. aasta suvel.

Nagu ikka esmaspäeva hommikuti, sõidab 47-aastane Cécile Duffaut Troyes’st kell 6.41 väljuva rongiga koju Pariisi. Ta on nädalavahetusel külastanud oma vanemaid ja kiirustab nüüd tagasi abikaasa ja tütre juurde, samuti oma töö juurde eduka ettevõtte juhina. Täiskiilutud rongis jääb istekoht tema kõrval esialgu tühjaks, kuni peale väikest kõhklushetke istub sinna Philippe Leduc.Kakskümmend seitse aastat tagasi, õige lühikest aega, vaid mõne kuu, olid nad armastajad. Kuigi kumbki pole seda endale teadvustanud, on see nurjunud ja ebameeldivalt lõppenud lugu sügavalt mõjutanud nende edasist elukäiku. Sellal kui rong veereb Pariisi poole ja vaikus nende vahel hakkab rõhuma, muutuvad mälestused elavaks. Nüüd on neil aega poolteist tundi, et otsustada oma tuleviku üle.