Книги, похожие на «Viktor Pelevin, IPhuck 10»

Warlegganitele sünnib – pärast seda, kui Elizabeth just kuuvarjutuse ajal trepil kukub – enneaegsena poeg, kes saab nimeks Valentine.Poldarkide peres valitseb pärast eelmise raamatu tormilisi, äärepealt lahkuminekuga päädinud sündmusi pilvitu õnn ning Demelza saab maha tütar Clowance’iga.Kahe suure maja vahel valitseb paraku endiselt vaen, millel on määratud teravneda, kui sinna kanti ilmuvad tööd otsima Demelza metodistidest vennad Sam ja Drake ning viimasel sugeneb sõprus Elizabethi sugulase, Trenwithi Geoffrey Charlesi kasvatajannaks kutsutud Morwenna Chynowethiga. Agatha Poldarki ja George Warleggani pikaajaline vimm jõuab haripunkti ning George teab, et on andnud vastasele hävitava löögi, aga ometi on Agathal rauas veel üks kuul.Rahu pole ka maailma asjades. Inglismaa on sõjas, mille lõppu pole näha, sest Prantsuse väed on allutanud endale peaaegu kogu Euroopa ja Inglismaal, kes ei soovi alla vanduda, tuleb kas võidelda või surra.Dwight Enys on Prantsusmaal vangis ning kui Cornwallis paguluses viibivad Prantsuse aristokraadid hakkavad ette valmistama kuningriiklaste dessanti, et Bourbonid jälle võimule aidata, otsustab Ross sõita sõprusest ja tänutundest aetuna nendega kaasa, et proovida Dwight vabastada.

Moll Flanders, tuntud eelkõige oma osavalt läbi viidud varguste tõttu, sündis Newgate'i vanglas ja oli oma väga vaheldusrikkas elus, mis kestis lisaks ta lapsepõlvele kolm korda kakskümmend aastat, kaksteist aastat hoor, viis korda abielus (millest üks kord oma vennaga), kaksteist aastat varas ja kaheksa aastat sunnitööline Virginias. Siiski sai ta viimaks rikkaks, elas ausat elu ja suri pattu kahetsedes.

«Korsiklastele pole see kuigi oivaline meelitus, kui vihjatakse, et nad kuuluvad suure rahvuse hulka. Korsiklased tahavad olla eriline rahvas ja seda pretensiooni õigustavad nad nii hästi, et ei jää muud kui neile järele anda.» See lause «Colombast» peaks eestlasest lugejale nii mõndagi ütlema. Eks meiegi pahanda, kui meid kusagil maailma metropolis mõne teise suurrahva hulka arvatakse. Olgu meie raamatuke meenutuseks, et mitte ainult meie ei püüdle suveräänsuse poole. Nüüd, lugenud läbi Prosper Merimee «Colomba», saab ehk meilegi mõistetavaks, miks Korsikal endistviisi kõlavad paugud ning aeg-ajalt lõhkeb nii mõnigi pomm.