Книги, похожие на «Håkan Nesser, Intrigo»

Betti Alveri preemia laureaat"Raamatuid, kus lihtsalt ilma liiga suure pretensioonita jutustatakse lugu, jääb üha vähemaks. Kivirähi Andrus ei jaksa selliseid nii palju kokku kirjutada, kui lugejaid oleks. Siis peab keegi talle appi tulema ja Taavi Jakobson tulebki. Kui tõsist kirjandust on tihti nii väsitav lugeda, et juba pärast paari lehekülge tahaks pool tundi puhata, siis Jakobsoni lugemine läheb ludinal.Juttu tuleb teadlasest, füüsikust, kelle avantüür kasvab tal üle pea, aga füüsikast ei pea laskma end heidutada – hea kirjanik kirjutab ikka inimestest ja nende soovidest ja muredest, ükstapuha, mis ametis tegelased on.Peeter Sauter„Tõelise jumalaosakese“ lugejatele on mul omast kogemusest kaks hoiatust. Esiteks, kui loete seda enne laeva või lennuki peale minekut, võtke tarvitusele abinõud, mis teile aja kulgu meelde tuletavad ja reisile hilinemist väldivad, sest raamatu sündmustikku ja aruteludesse on end kerge ära kaotada. Teiseks, ärge lugege seda avalikus kohas, sest teie naeruturtsatused võivad ümbritsevate inimeste poolt esile kutsuda rohkem mõistmatuid pilke kui soovite.Hannes Tamjärv

„Meelespead” on 1940. ja 1950. aastate Hiiumaal hargnevperekonnalugu, mis kirjeldab väikeste inimeste elu ja otsuseid suurteajaloosündmuste keerises. Loo keskmes on tüdruk nimega Ede, kes elabvanavanemate hoole all ja saab koolis stalinistliku kasvatuse, teadmataseejuures midagi oma vanemate saatusest.Traktorist jõllitas suuremõõdulist kullatud raamis Stalini portreed.„Noh, vaata!” uhkustas Luukere. „Vean meie riigi juhti! On ju Stalin!”„On,” nõustus traktorist. „Aga kuhu sa viid ja miks?”„Viin isakese pildi tema tütrele. Kas sa siis pole kuulnud, et Metsakülaselab Stalini tütar, Ede Müller? Saksa perekonnanimega küll, aga missellest.”Tänapäeva 2015. aasta romaanivõistlusel äramärgitud „Meelespead” onHelju Petsi viies romaan.

Raamatus on kolm lugu, mida ühendab loodus. See, mis mulle on lähedane lapsepõlvest saadik ja millega kokkupuutumistest ka kirjutan. Tegu on peaaegu reisikirjadega, millest tuleb välja, et vahel pole olulist vahet käigul kodumetsa pliidipuude järele või käigul Uus-Meremaa metsa põliseid kauripuid vaatama. Oluline ja huvitav on ikka see, mida inimene oma retkel näeb, mõtleb ja mida selline retk temale tähendab. Kas meelelahutust, targemaks saamist või veel üht kinnitust oma ühtekuuluvustundele loodusega, metsaga, puude-põõsaste, lillede ja lindudega. Ja rõõmu, et midagi niisugust on ikka olemas ja muret selle pärast, kas ja kui kaua loodus, metsad ja niidud, milleta elu ei suuda ette kujutada, veel kestab. See rõõm nagu see muregi on paljudele meist ühine ja see annab lohutust. Ja isegi lootust.