Книги, похожие на «Nancy Huston, Ingli märk»

Lord Frome kutsub maailma üht parimat sanskriti keele tundjatprofessor Barnard Wardelli Nepali muistseid käsikirju otsima. Enne reisi algusttabab professorit infarkt ja kuna nad vajavad arstide jaoks hädasti raha,läheb tema tütar Chandra isa asemel. Naistevihkajast lord Frome on maruvihane,kui Chandra Indias rongijaama saabub. Kartuses ilma jääda Nepali sisenemiseloast, on lord sunnitud neiu kaasa võtma. Kuidas Chandra talub rasket retkeüle mägede? Kui ebaharilikult põhjendab lord Frome tema sealviibimist? KuidasChandra satub hädaohtu? Kõik see on kirjas ääretult paeluvas jadramaatilises romaanis.

Tavaline romaan isemoodi inimestest. Või vastupidi.Elsa on seitsmeaastane ja ärritab teisi oma isemoodi olekuga. Vanaema on seitsmekümne seitsme aastane ja ärritab teisi hullude tempudega. Näiteks sellega, et seisab rõdul, hommikumantli hõlmad lahti, ja tulistab ootamatuid külalisi värvikuulipüssist.Vanaema on Elsa ainuke sõber. Neil on oma salakeel ja muinasjutuvestjate kuningriik Miamas, mis asub Peaaegu-Ärkvel-Maal. Sinna viib vanaema Elsa öösiti seiklema, kui Elsa vanemad lahku lähevad ja kui Elsat koolis kiusatakse. Selle maa elanikud on kõik isemoodi ja seal ei kästa normaalne olla. Kui vanaema sureb, ei pääse Elsa enam Peaaegu-Ärkvel-Maale, aga see-eest on vanaema korraldanud talle suure seikluse pärismaailmas. Elsa peab kohale viima vanaema kirjad naabritele, kellelt vanaema tahab vabandust paluda. Ülesannet täites õpib Elsa lähemalt tundma joodikut, monstrumit, võitluskoera, vinguviiulit ja teisi majaelanikke ning avastab nii mõndagi üllatavat Miamase ja vanaema kohta.„Vanaema saatis mind ütlema, et ta palub vabandust” on kurbnaljakas argimuinasjutt kiiksuga superkangelastest, elust, surmast ja ühest olulisest inimõigusest – õigusest olla isemoodi. See raamat on kirjutatud sama terava koomikanärvi ja sooja südamega nagu autori esikromaan „Mees nimega Ove”.

Raamatusse on koondatud Vahemeres paikneva Korsika saare arvult väikese, kuid hingelt suure rahva lood. Mägedes jagavad karjused maid hiiglaste ja härjapõlvlastega, preestrid püüavad nii inimeste kui ka loomade hingi päästa ning kelmid kõiki tüssata, kuid oma saatuse eest ei pääse isegi eeslid. Järelsõna annab ülevaate ka selle omanäolise saare geograafiast, ajaloost ja kultuurist.

„Ma mõtlen tüdrukust, keda ma silmasin peeglis möödunud õhtul: tume marmorist vandlikarva seinte taustal, läikivad mustad juuksed, sügavad igatsevad silmad, millesse pilk upub, sest need rahutud uudishimulikud silmad räägivad seksuaalsest huvist.” Traagilise loo müstilisest ja lummavast Justinest ning nendest, kelle elusid ta puudutas Teise maailmasõja eelses Aleksandrias, jutustab tema armuke, vaesunud iirlasest õpetaja, kes on leidnud varjupaiga Vahemere teisel kaldal, Kreekas. See on kahtlemata armastuslugu, aga raamatu tõeline kangelane on tegevuspaik Aleksandria, idamaiselt värvikirev, mere ja kõrbeliiva kuumuses värelev miraaž, mis meenutab „Tuhande ja ühe öö” maailma, linn, „kus naised ei tohi ihata mõnu, vaid valu, ja peavad jahtima seda, mida nad kõige rohkem kardavad leida.” Lawrence Durrell (1912–1990) on 20. sajandi menukamaid Briti kirjanikke, matkamees Gerald Durrelli vanem vend. Indias sündinud Briti kosmopoliit elas suurema osa elust Vahemere saartel ja selle äärsetes suurlinnades. „Justinet”, mis on 50-ndatel aastatel ilmunud suure tetraloogia „Aleksandria kvartett” esimene raamat, peetakse tema parimaks teoseks. Lisaks Aleksandria kvartetile kuuluvad tema loomingu paremikku viis Avignioni kvinteti romaani, hulk kultuuriloolisi reisikirju Vahemere saartest, luulet ja näidendeid. Kirjanik oli kahel korral Nobeli kirjanduspreemia nominent. Tema teoseid on tõlgitud kõigisse maailma kultuurkeeltesse, kuid eesti keeles pole neid seni ilmunud. „Justine” ainetel valmis 1969. aastal ka film.

Alexandra Oliva provokatiivne romaan sunnib meid silmitsi tõdemusega, kui suurt rolli mängib meie reaalsustajus meedia ja kui lihtne on meiega manipuleerida. Kõik saab alguse tõsielusarjast. Kahtteist võistlejat ootavad väljakutsed, mis panevad proovile nende vastupidavuse. Ühiskonnast äralõigatud võistlejad ei tea, et samal ajal toimub katastroof. Kui suur on hävingu ulatus? Kas seda põhjustas loodus või on süüdi inimene? Üksinda ja sihi kaotanud, komberdades lugematuid kilomeetreid mööda tundmatut maad aina edasi, tuleb ühel võistlejal – noorel naisel– appi võtta kogu jõud ja ellujäämisinstinktid. Kui ta ei usu ikka veel, et see pole enam ammu mäng.