Книги, похожие на «Ганс Христиан Андерсен, Inetu pardipoeg»

Prantsuse kirjaniku Maurice Leblanci (1864–1941) kriminaalromaanide kangelane, härrasmees ja meistervaras Arsène Lupin on prantsuskeelsetes maades sama populaarne kui Sherlock Holmes või Hercule Poirot inglise kultuuriruumis. Lupin on üks neid romaanikangelasi, keda rahvas on alati armastanud, sest ta röövib rahakaid, veab ninapidi võimuesindajaid ja tunneb kaasa vaestele. Nagu ikka, suudab võitmatu ja võluv kelm kõige keerulisemadki olukorrad enda kasuks lahendada. Arvukatest seiklustest väljub ta alati terve naha ja kuningliku saagiga.„Härrasvaras Arsène Lupin“ sisaldab üheksat juhtumit meistervarga tegemiste kullavaramust. Lupini lugude instseneeringud on olnud suured õnnestumised, nende põhjal on valminud ka Netflixi samanimeline teleseriaal.Prantsuse ajakirjanik ja kirjanik Maurice Leblanc on eelkõige tuntud just tänu Arsène Lupini tegelaskuju loomisele. Leblanc sündis 1864. aastal Normandia ajaloolises pealinnas Rouenis Itaaliast pärit perekonnas. Varajases nooruses, pärast õpinguid mitmes riigis, siirdus ta Pariisi, kus tegutses ajakirjanikuna ja avaldas ka mõne ilukirjandusliku teose, kuid ilma erilise eduta. 20. sajandi alguses, kui Prantsusmaad tabas Sherlock Holmesi vaimustus, palus ajakirjanik Pierre Lafitte oma sõbral Maurice Leblancil kirjutada lühikese kriminaaljutustuse uuele ajakirjale Je Sais Tout. Ilma ühegi ideeta ja kurjategijatest midagi teadmata võttis Leblanc sule ja nii sündiski tema kangelane härrasvaras Arsène Lupin. Esimene lugu – „Arsène Lupini arreteerimine“ – ilmus 15. juulil 1905. Aastatel 1905 kuni 1941 kirjutas Leblanc kaheksa romaani ja kolmkümmend üheksa lühijuttu ning viis näidendit, mille peategelane oli Arsène Lupin.

Romaani tegevus hargneb 80-ndatel ühes väljamõeldud linnas säärases linnaosas, mille sarnaseid on kogu maailmas sadade kaupa üles kerkinud. Suvine leitsak ja kuivad kraanid on sobiv keskkond lahkamaks kesmises korrusmajas elava keskealise mehe elu ja psühholoogiat ning avastamaks kes on su naabrid, mida nad mõtlevad, mis elu elavad.

„Lume ja tuha hingus” jätkab Diana Gabaldoni ülipopulaarset „Võõramaalase” sarja.Me kohtume ajarändurist kirurgi Claire Fraseri ja tema vapra punapäise abikaasa Jamiega taas aastal 1773 Põhja-Carolina südamaal – tsivilisatsiooni äärealal, sõja künnisel ja poliitiliste keeristormide tõmbetuultes.Ajaränduritena teavad Claire, tema tütar Brianna ja väimees Roger MacKenzie iseseisvussõja tulemust, aga astuda võitjate poolele liiga vara oleks surmavalt ohtlik. Fraseritel ja MacKenziedel tuleb karta relvastatud indiaanlasi, isehakanud rahvakaitsekomiteesid, kuninga sõjaväge, vaenulikult meelestatud presbüterlasi, reetlikke tuttavaid ja … mõrtsuklikku emist.

Jules Verne'i (1828–1905) romaani «Back Cupi saare saladus» (1896) tegi maailmakuulsaks tšehhi režissööri Karel Zemani 1958. aasta film, mis oli novaatorlik eelkõige oma visuaalse külje ehk siis 19. sajandi stiilis joongravüüri tüüpi animatsiooni ning reaalsete näitlejate ühendamise tõttu.Filmi aluseks olev romaan on kiiretempoline ja pööraste süžeekäikudega ulmeseiklus, millest ei puudu hull teadlane ja tema tohutu hävitusjõuga hirmuäratav relv, piraatide võimas salaorganisatsioon, nende baas vulkaanikraatriga saladusliku saare südames, lahingud allveelaevade vahel ning loo kulminatsiooniks ka suurriikide laevastike rünnak piraatide saarele ja superrelva käivitamine. Käesolev romaan on vahest Jules Verne'i kõige iseloomulikum, kuna siin on üheskoos esindatud kõik need teemad ja tüpaažid, mis tema varasemates teostes on eraldi olemas: vulkaanid, ülivõimsad kahurid, allveelaevad, aga eelkõige oma identiteeti maailma eest varjav suur üksiklane, olgu siis geniaalne teadlane, piraat või krahvmontecristolik kättemaksja, kelle valduses on inimkonnale tundmatu tehnoloogia.