Книги, похожие на «Ганс Христиан Андерсен, Inetu pardipoeg»

Vana hea Prantsuse muinasjutuklassika

Romaani «Suure meistri käsi» peetakse gruusia proosa üheks tippteoseks. Selles on kujutatud perioodi mis eelnes Gruusia ajaloo «kuldsele sajandile», nõndanimetatud Gruusia renessansile (XII saj.), mida iseloomustab riigi erakordselt suur sõjaline ja poliitiline võimsus ning kultuuriline õitseng. Käsitletud ajajärgul – XI saj. alguses – kestab Gruusias juba eelmise sajandi lõpul alanud võitlus riigi ühendamise eest ning on märgata esimesi edusamme kunsti, eelkõige arhitektuuri valdkonnas. Teose süžee aluseks ongi võetud Svetitshoveli peakiriku ehitamine Mtshetas. Romaanis figueerivad ajaloolised tegelased kuningas Giorgi, katoolikos Melkhisedek ja ehitusmeister Arsakidze.

Maniakkide Tänav, Eesti juhtiv õuduskirjanik, ütles ise oma kogu kohta nii: see annab läbilõikelise pildi tervest minu loometeest päris algusajast kuni verivärskete lugudeni. See on punktiir läbi õuduslugude viieteistaastaku, üks kena ja keerukas ornament eesti ulmetempli altari kohal, raiutud raamatusse ihu ja hingega, higi, vere ja pisaratega ning piisakese huumorisoonega.

«Saladuslik tsaar» on Maniakkide Tänava ulmejuttude kirjutamise töötubadest alguse saanud legendaarne ulmesari, mis on jõudnud oma viienda köiteni. Esimese jutukogu järgi nime saanud sari on võitnud mitmeid Eesti Ulmeühingu poolt välja antavaid Stalkeri auhindu. Tsaari kogumikud on leidnud toetust Kultuurkapitalilt, kriitikud on neist kiitvaid retsensioone teinud ja järgesid ootama jäänud.Varasemates «Saladusliku tsaari» kogumikes räägiti sellest, kuidas Maale läheneb hiigelasteroid Tooni, mis ähvardab lõpetada inimkonna eksistentsi. Otsustatakse otsida ellujäämisvõimalusi mujalt päikesesüsteemist, kuid pagemiseks ei jätku kõikidele ressursse. Mahajääjad kaevavad varjendeid, võideldakse pääsemisvahendite pärast, hiljem aga heideldakse juba Tooniga saabunud võõraste eluvormidega. «Droonide mängus» on juttu sellest, kuidas inimkond kohtub võõraste biomasinate ja tehisintellektidega kõikjal meie tähesüsteemis. Ühtlasi leitakse ka vastus inimesi kaua vaevanud küsimusele, miks tulnukad siia üldse tulid.

…Ma olen nüüd vana ja haige – ja mõtlen kõige sage­damini surmast, mis iga päevaga ikka lähemale tuleb; harva mõtlen möödunust, harva vaatan vaimusilmaga tagasi. Ainult vahetevahel – talvel liikumatult oma küdeva kamina ees istudes, suvel tasasel sammul mööda varjulist puiesteed kõndides – tuletan meelde minevikku vajunud aastaid, sündmusi, inimesi: kuid mu mõtted ei peatu siis küpsel keskeal ega ka noorusaastatel. Nad kannavad mind kas varasesse lapsepõlve või poisiikka. Nii ka praegu: ma näen end olevat maal oma karmi ning kurja vanaema pool – ma olen kõigest kaheteistkümneaastane – ja mu kujutlusse kerkivad kaks olendit… Kuid ma jutustan kõigest järgemööda ja seotult.