Книги, похожие на «Einar Laigna, In Manibus Portabunt. Kätel kantud. Einar Laigna lugu»

Juhan Liivi huvilised saavad kirjadest rohkesti andmeid kirjaniku hingeseisundite, enesetunde, püüdluste ja armutundmuste kohta. Pidevalt on ta mures ja kimpus oma tervisega. Korduvalt rõhutab Liiv oma vaesust, mis takistab teda ka L. Goldinguga abiellumast. Rahapuudusel jääb teostamata unistus koos Liisaga oma ajalehte välja andma hakata; hiljem räägib luuletaja raamatukaupluse asutamisest. Ka see mõte jääb teostamata.

Tuntud lastearsti Adik Levini elulooraamat jutustab Valgas sõja jalus sündinud juudipoisi käänulisest kujunemisest armastatud lastearstiks esmalt uskumatus Kasahstanis ning seejärel Eestis. Raamatust leiab värvikaid karaktereid ja seiku toonasest üliõpilaselust Leningradis, kasahhide elust-olust ja parteilisest entusiasmist, tervishoiust nõukogude moodi, esimese ema- ja lapsesõbraliku lastehaigla ülesehitamisest Tallinnas ning võitlusest humaanse meditsiini eest lääne- ja idarindel. Ei puudu ka sõnaka doktori toitumisalased nõuanded ning viimastel aastatel meedias elavalt kajastatud Role kliiniku lugu. Raamat julgustab lugejat tervisest, oma kõige kallimast varast teistmoodi mõtlema, mitte uskuma moodsa tervishoiu müüte ning oma ja laste hea tervise eest julgemini seisma.

Lasnamäe paneellinnak ei ole kunagi olnud eestlaste unistustekodude nimekirjas. Seda Tallinna linnaosa tajutakse vaenuliku võõra territooriumina.Viktoria Ladõnskaja on läbi ja lõhki Lasnamäe tüdruk. Seda raamatut kirjutades otsis ta iseenda kaudu vastuseid sageli kõlavatele küsimustele: miks venelased siia tulid? Miks nad ei ole ära läinud? Kuidas on lood nende eesti keelega? Millega nad tõestavad, et on Eestile lojaalsed?Autori lapsepõlves ja nooruses 1980.–90. aastatel mängiti Lasnamäe õuedel, poolelijäänud ehitustel ja tühermaadel ohtlikke mänge. Emad tundsid muret ja manitsesid lapsi ettevaatusele. Hirmutunne istus lasnamäelastes sügavalt sees. Hirm röövimise ees, hirm sattuda teisest rahvusest kamba teele, hirm jääda kodakondsuseta.Autor kirjeldab oma lapsepõlve ja nooruse Lasnamäed vahedalt ja empaatiaga. Siin on Vladivostokist Eestisse sattunud meremees, kellest saab kirikuteener; eestlannast loovinimene, kes suhtleb naabritega läbi suletud rauduste; teismeline tüdruk, kes paiskab vanematele vihahoos näkku: „Ma vihkan teid, sest te olete venelased!”; uulitsapoiss, kes leiab oma lunastuse Eesti Vene Teatris. Teost läbib vene õigeusu teema, mille olemust vaadeldakse just Eesti kontekstis.

Polina Žerebtsova sündis ja kasvas Groznõis. Tema päevikud katavad ta lapsepõlve ja noorukiiga, mille sisse jäid kolm Tšetšeeni sõda. Õpingud, esimene armumine, tülid vanematega – kõik see, mis on tuttav igale noorele – olid Polina elus kõrvuti varjendites redutamise, nälja, hävingu ja viletsusega. Vene nimega tüdruk moslemi kombel seotud pearätiga elas pidevalt kahe tule vahel. Ta nägi surma, võitles elu ja endaksjäämise eest. Pärast Groznõist lahkumist lõpetas Polina kõrgkooli ning sai ajakirjanike liidu ja PEN-klubi liikmeks. Praegu elab ta Soomes.