Книги, похожие на «Helga Pärli-Sillaots, Improvisatsioon mängutoosis»

„Mõrv Idaekspressis” on Agatha Christie 1934. aastal avaldatud kriminaalromaan, mille peategelaseks on Hercule Poirot. 1935. aasta talvel alustab Süüriast naasnud Poirot Idaekspressiga teekonda İstanbulist kodu poole. Ta ei aimagi, et rongisõidust läbi talvise Euroopa kujuneb verdtarretav mõrvamüsteerium. Belgradi mägede vahel jääb rong lumevangi ja selle seisaku ajal tapetakse suurärimees Ratchett. Maailma parim detektiiv asub tegutsema, et selgitada välja, kes on selle koletu teo taga.2017. aastal valmis romaani põhjal samanimeline mängufilm, mille lavastajaks on Kenneth Branagh, kes mängib ise ka detektiiv Hercule Poirot’d, teistes osades astuvad üles Johnny Depp, Michelle Pfeiffer, Penélope Cruz, Judy Dench jpt.

Pole tunnistajaid, pole jälgi, pole laipa.Eduka psühhiaatri Viktor Larenzi elu lõpeb päeval, mil müstilistel asjaoludel kaob tema 12-aastane tütar Josy. Ta tõmbub üksindusse, elades kõrvalises suvemajas. Neli aastat hiljem tuleb tema juurde kaunis tundmatu naine – kirjanik, kes väidab, et kõik tema raamatute tegelased muutuvad tõelisteks. Tema hallutsinatsioonides ilmub talle ikka ja jälle väike tüdruk, kes kaob niisama jäljetult, nagu kadus Josy. Raviseansid muutuvad järjest dramaatilisemateks ülekuulamisteks. Salapärane naine pole see, kes ta väidab end olevat.Sebastian Fitzek (snd 1971) on Saksa edukaim psühholoogiliste põnevike autor. Pärast debüütromaani „Teraapia“ (2006) ilmumist on kõik tema teosed menuraamatute nimekirjade tipus. Tema raamatuid on müüdud üle 10 miljoni eksemplari ja tõlgitud 25 keelde ning need on aluseks mitmetele filmidele ja näidenditele.Esimese Saksa autorina tunnustati Sebastian Fitzekit Euroopa kriminaalkirjanduse auhinnaga Ripper Award. Fitzek elab oma perega Berliinis.„Teraapia“ on thriller, mis konkureerib Hitchcocki looduga!

Jakob Mändmetsa 1930. aastal ilmunud novell.

Tegemist on kõige põhjalikuma (400 fotot, rikkalik nimeregister) ühe keskkooli sellele ajajärgule pühendatud väljaandega, mis siiani ilmunud. Tervikuks on püütud siduda arhiivimaterjalidel ja laiemal ajaloolisel taustal põhinev akadeemiline käsitlus ning memuaarne osa, mis lisab ajastu hõngu. II köide keskendub Tallinna Reaalkooli arengule aastail 1920–1940, mh sellele, kuidas pandi alus nõudlikkusele õpetamises (sh õpetajate elulood), õppimises ja koolikorras, kuidas kujunesid Reaalkooli traditsioonid ja vaimsus. Köite lõpupeatükk on pühendatud ühle nimekamale baltisaksa keskkoolile Eestis – Tallinna Saksa Reaalkoolile (1919–39), mille kohta pole eesti keeles senini ilmunud ühtegi käsitlust. Tavakohaste kooliajalugudega võrreldes on erandlikult ning erakordselt külluslik spordipoiste, kirjandus- ja näitemänguhuviliste, pilli- ja laulumeeste, kõnevõistluste võitjate vm aktivistide nimevalik, sh nt Ilmar Laaban, Ilmar, Olev ja Heino Mikiver ning paljud teised. Nii võivad nooremad põlvkonnad leida jälgi oma vaarisade või vanemate noorus- ja õpiaegadest, sh ka nende vempudest.