Книги, похожие на «Александр Куприн, Imeväärne arst»

See juhtub mitme sajandi pärast. Siis, kui viimase inimese viimase hingetõmbeni on jäänud tuhat aastat. Niko elab Berliinis. Tal on korter ja mõned sõbrad. Ta veedab oma päevi mängides, süües ja magades. Ta on täiesti normaalne inimene. Samasugune kui kõik teised selles tulevikus, kus masinad hoolitsevad inimeste nagu oma vanadekodus elavate vanemate eest. Selles vaikelus, kus inimestel pole enam funktsiooni, on midagi väljakannatamatut. Paljud löövad käega, ent Niko ootab, teadmata täpselt mida. Kõik muutub, kui ta näeb sajanditevanust filmi „Terminaator 2”, mille painajalik nägemus inimkonna tulevikust ei lase tal enam oodata. Niko sukeldub Vanasse Kultuuri, et kogeda eluiha nagu möödunud lugude kangelased. Ent uued läbielamised viivad ta vaimse kokkukukkumise äärele. Kui Niko kohtab Verat, näib talle, et on viimaks leidnud tähenduse ja õnne. Aga see on kõigest lõpu algus. Meie kõigi jaoks.„Viimased tuhat aastat” on stsenarist Andris Feldmanise debüütromaan. 200 lk

Solita uskus, et vihkab oma eestkostjat Calverleigh’ hertsogit, sest too jättis oma kohused pikaks ajaks unarusse. Pärast seda, kui ta leidis end ootamatult lossipeo külalisena, tema arvamus aga muutus. Väliselt igav hertsog oli tegelikult salateenistuse agent ja püüdis avastada viisi, kuidas jõudis India kontorist Põhja-Lääne rindele saadetud sõjaväeinfo mässajate kätte. Esiotsa kahtles hertsog Solita hoiatuses, et tema armuke, imekaunis vürstinna Zenka ja tema oletatav vend vürst Ivan on venelaste spioonid, kes üritavad temalt häbistamise ähvardusel raha välja pressida. Solita riskis eluga, et päästa hertsog hüpnotiseerimisest, ja sai teada, et mõne saladuse ilmsiks tulek võib olla kuulist surmavam. Surmaohus viibides kogesid hertsog ja Solita õnnejoovastust, mis trotsis neid lahutada püüdvat maailma.

Kui tahad iseennast tundma õppida, siis uuri alustuseks maailma, mis on su ümber.Oma elukogemusele tuginedes viib Paulo Coelho meid ajas tagasi, et saaksime uuesti tuttavaks põlvkonnaga, kes ihkas rahu ja julges minna vastuollu väljakujunenud ühiskondlike normidega.Kõhn pikajuukseline brasiillane Paulo, kes tahab saada kirjanikuks, otsib kaugetelt maadelt elu sügavamat tähendust. Otsingud viivad noormehe Amsterdami, kuulsale Dami väljakule, mis kihab kirevaid rõivaid kandvatest vaimsete huvidega noortest – nemad ongi hipid, kellesse ülejäänud ühiskonnaliikmed suhtuvad hirmu ja põlgusega.Seal kohtab ta Karlat, kellega koos võetakse ette bussireis Nepali. Reisiseltskond on kirju, igaühel on jutustada oma lugu, ja nagu pikkadel rännakutel ikka, tuleb ette tormilisi pöördeid ja sügavaid sisemisi muutumisi.„Hipi” on lugu eneseotsingutest, vaimsetest püüdlustest ja ennekõike muidugi Armastusest.

35aastasena oleks eestlanna Dagnel justkui kõik olemas: aastaid kestnud kooselu toreda mehega, imearmas tütar, karismaatiline kasupoeg, mõistlik töökoht. Kõik muutub, kui tema teed ristuvad särasilmse Madridist pärit Domenicoga, kelle kreedo Hirm, armumine, süütunded.... kõige tähtsam on tunda ennast elusana. Sõprusest saab armastus, armastusest kirg ja kirest kinnisidee, mis hävitab nii peategelase enda kui tema ümbritsevate elu. Raamatus otsitakse vastust küsimusele, kas eesti naised ikka valivad võõramaise mehe materiaalse heaolu tõttu? Või jääme me alatiseks igatsema suuri tundeid ja väljaütlemata sõnu. Kas oma elu ühele kaardile asetamine ikka väärib küünlaid? Helen Eelrand töötas aastaid erinevates eesti meediakanalites, olles Eesti Päevalehe reporter, Naistelehe toimetaja ja toimetades ka hommikuprogrammi Terevisioon. Lisaks on ta autoriks Urmas Oti ja Anne Veesaare elulooraamatule (Kirjastus Fookus Meedia). Hispaania keele õpingud viisid lootusetu armumiseni Andaluusiasse, selle elustiili ja rahvasse, nii et alates 2009. aasta kevadest elab ta koos mehe ja kahe tütrega Hispaania edelaosas särtsakas sadamalinnas El Puerto de Santa Maria. Ehedalt ja kirglikult hispaanlaste kirjeldav «Pasodoble» on tema esikromaan.