Книги, похожие на «Александр Куприн, Imeväärne arst»

Aastad mööduvad kiiresti, seda teavad kõik. Vahel on aga nii mõnus minna ajas veidike tagasi, kas siis oma noorpõlve või lapseikka, et meenutada, kuidas oli elu siis, kui meie Eesti oli veel osake suurest liidust ja aegadest, mil Eestist sai taas vabariik. Ka tol ajal elasid inimesed oma elu – tegid tööd, armastasid ja armukadetsesid.... Midagi tolleaegset ei ole uus tänapäevalgi – seda kinnitavad neist aegadest jutustavad, kergelt humoorikad, aastate jooksul kirjutatud lood. „Aegu ammuseid“ on Jüri v. Graubergi ja Monika Rahuoja-Vidmani neljas ühiselt kirjutatud raamat, kuid pole mingil moel seotud nende kirjutatud triloogiaga „Viirus“-“Tõbised“-“Ravi“.

Kui koduabiline Irina avab Baudode perekonna korteri ukse, ei aima ta veel midagi halba, kuid õige varsti tormab karjudes tagasi tänavale. Korter on segi pööratud ja lambikonksu küljes ripub majaperenaise surnukeha. Esmapilgul näib tegu olevat enesetapuga… või on see hoopis luhtaläinud sissemurdmine? Kas jõhkralt otsekohest ja küünilist, kuid samal ajal tundliku intuitsiooniga aseprefekt Rocco Schiavonet on võimalik valejälgedele juhatada?Schiavone asub lahendama oma teist mõrvajuhtumit vaenuliku kliimaga Itaalia Alpides, pistes samal ajal rinda oma isiklike kummitustega minevikust: ta igatseb ikka kodulinna Rooma järele ja õhtuti külastab teda mõtetes tema naine Marina. Roomas sündinud krimikirjanik Antonio Manzini (1964) on tegev ka näitleja ja stsenaristina. 2014. aastal avaldatud „Aadama küljeluu“ on teine romaan Rocco Schiavone seeriast. Esimene, „Must rada“, ilmus Toledo kirjastuselt eesti keeles 2017. aastal.

„Puumaaling“ on draamavisand teatriõpilastele 1954. aastast. Hiljem kujunes sellest Bergmani maailmakuulsaks saanud film „Seitsmes pitser“ (1957). Filmijutustus „Pärast proovi“ oli aluseks Bergmani 1984. aastal valminud telefilmile.

Goodreadsi kasutajate hinnangul 2020. aasta parim põnevik!Külalised kogunevad Iirimaa ranniku lähedal asuvale saarele, et tähistada kahe inimese abiellu astumist. Peigmees: nägus ja sarmikas, tõusev teletäht. Pruut: terane ja ambitsioonikas, ajakirja väljaandja. Tegemist on pulmadega, mis sobiks ajakirja või kõlbaks kuulsusele: disaineri käe all valminud kleit, kauge koht, luksuslik pidu, eriline käsitööviski. Mobiililevi võib küll hakkida ja lained pisut raputada, kuid kõik on meisterlikult kavandatud ja viiakse niisama meisterlikult ellu.Aga olgu plaanid kuitahes täiuslikud, inimloomust see ei muuda. Kui korgid šampanjapudelitelt minema lendavad ja pidu algab, hakkavad meenutuste ja heade soovidega segunema ja pinnale kerkima vana vimm ja väiklane kadedus. Peigmehe semud algatavad kooliaegse joomismängu. Pruutneitsi rikub ära oma kleidi ja see ei juhtu just päris kogemata. Pruudi kauaaegne (meessoost) sõber saab maha ebameeldivalt intiimse toostiga.Ja siis leitakse üks nende seast surnuna. Kes külalistest ei soovinud õnnelikule paarile head? Ja ehk oleks olulisem küsida: miks?Lucy Foley õppis Durhami ülikoolis ja Londoni ülikooli kolledžis inglise keelt ja töötas mitu aastat ilukirjanduse toimetajana. Tema tõeline läbimurre krimikirjanduse tippautorite sekka toimus 2019. aastal raamatuga „Jahiseltskond“ (eesti keeles 2020).