Книги, похожие на «siljalill, Imetabane Island»

Šveits? Lumised mäed, õitsvad alpiaasad, nunnud lehmad, punased rongid, Emmentali juust, täpsed kellameistrid ja igal pool šokolaadipoed? Kui sa sellest maast just nii mõtled, siis oled langenud hästi turustatud Šveitsi-klišee lõksu. Täpselt nii juhtus minuga, kui ma paarikümne aasta eest „ajutiselt“ Šveitsi kolisin. Tasapisi avastasin, et Arkaadia-maastiku kuvand varjab Eesti-suurust keerulist föderaalriiki, millest suured katastroofid ja võõras võim on imekombel mööda käinud. Kõik on väike ja sõbralik, aga kohaneda ei ole siin lihtne. Tuleb harjutada viisakat vestlust Šveitsi saksa keele mitmesajas dialektis. Võtta suusatunde koos beebidega. Varuda kannatust pikkadeks tervitus- ja lahkumisrituaalideks. Veenda vastutulijaid, et kuuseriisikad ei ole mürgised. Poolpõlvili heina niita. Vestelda külalistega ühiskondliku transpordi teemal. Jõuda vaevu järele mäest üles rühkivatele vanainimestele. Süüa juustu-vorstisalatit. Jõuda kohtumistele sekundi täpsusega.Lapsemäng minusugusele kahepaiksele!

Kögöš-mögöš! Ungari keel on harjumatult ö- ja š-rikas ega tundu asjasse pühendamata kõrvale üldsegi sugulaskeelena. Keelesugulaste mõistmisel on mind lisaks keeleoskusele aidanud ka madjarite kuulsa lahkuse täiel rinnal nautimine. Pits paalinkat või klaas Ungari veini on aidanud mul kui ühel tavapäraselt kinnisel eestlasel kauge hõimurahvaga ühise keele leida. Et Ungari maast ja rahvast lähemalt aimu saada, olen ise igal pool käed külge pannud, olgu siis seatapp või saagikoristus. Ühised tööd ja teod lähendasid mind neile, ungarlased aga pühendasid mind hea meelega oma maailmavaatelistesse küsimustesse ja võtsid vastu pereringi. Nad teevad seda nii lihtsalt ja loomulikult, et uustulnuk ei pane tähelegi, kui piir „teie“ ja „mina“ vahel hägustuma hakkab ning sellest märkamatult „meie“ saab. Reet Klettenberg

Mu välkkiire otsus ühe suvenädala jooksul Prahat avastada kujunes hoopis aastatepikkuseks armastuslooks Tšehhi ja tšehhiga. Neist nüüd igapäevaselt eemal olles tunnen, et kuskil minus on peidus pisike tšehhitar, kes aeg-ajalt pead tõstab, kui kõrvu kostab tuttav veider-kaunis-susisev slaavi keel mõne lõbusa uue aja Švejki suust. Siis meenutan nostalgilise muigega aega, mis sai veedetud nii majesteetlikus Prahas kui ka maamehelikult sõbralikes külades ja õdusates väikelinnades. Kord hämarates veinikeldrites jumalate jooki maitstes, mööda laasi ja losse uidates, koolilastele tarkust jagades, siis aga närve proovile pannes ametkondi väisates, suurlinliku ükskõiksusega võideldes või riiki uputava veevooluga silmitsi seistes.Eevaülikonnas modellid reklaamplakatitel, balli pidavad jahimehed, autoritaarsed kõrtsmikud, piitsadega lihavõttepühilised, pikantse suuvärgiga veinimeistrid, svipsis kanuutajad ja riigi jõukaimad lapsukesed… Kui mälupiltide virvarr kripeldavaks igatsustundeks kasvab, tuleb vana head Tšehhimaad taas oma silmaga kaema minna.

Hoopis teine tunne kui maad mööda tulles on saabuda riiki mere poolt. Viktor Siilats on ühendanud oma rohkem kui kümne aasta jooksul toimunud merereisidest sündinud kirjatükid kogumikku, mille puändikad lood viivad lugeja erinevatesse Euroopa mereriikidesse, aga ka kaugemale. Autor on teravmeelselt tabanud inimloomuse keerdkäike ja neid mõnuga kirjeldanud. Raamat on kirjutatud selliselt, et igaüks leiab sealt midagi – kes naudib reisikirjeldusi, kes leiab kasulikke näpunäiteid omaenda merereisiks.

Minagi olin Arkaadia teel!Odessa pole linn, vaid on isiksus. Müüt, milles kajavad anekdoodid, ooperiaariad, musketärifilmid, pätilegendid, juudi road, Must meri… Siin on vist sündinud böfstrooganov, ning igal juhul on siin sündinud Ilf ja Petrov, aga ka poeet Puškini armastus, Venemaa esimene iludusvõistlus, esimene kinostuudio ja esimene lennukitehas. Keset linna särab ooperiteater nagu ehtekarp. Selle kõrvalt viib mereni maailmakuulus Potjomkini trepp. Oma koha on leidnud Võssotski, Majakovski, Ostap Benderi ja apelsini (jah, apelsini) ausambad. Ning kõik hulkuvad kassid on paksud, sest neid toita on auasi.Odessa ei ole Ukraina ega ammugi Venemaa. Odessa elanik kannab uhkusega tiitlit odessiit, kõneleb odessa keeles ja heidab igal võimalikul juhul õhku killu kohalikku hõrku huumorit. Sünnist saati on see linn mitme kultuuri mosaiik, kuhu iga võõras on teretulnud oma värvi lisama.