Книги, похожие на «Krister Kivi, Ime! Kaheksa isiklikku lugu seitsmest erilisest paigast»

Värvilised majad, nende vahelt looklevad paadikanalid, kummaliselt kõrgele tõstetud sibulapeenrad, mille vahel toimetavad lilleliste rättidega külanaised, kaarjate ustega kuurid, mis on ehitatud otse hoonete külge. Vanadest rehvidest lõigatud peenrakaunistused, fantaasia piire nihutavad hernehirmutised, saunakorstendest tõusvad suitsuvined, vanadest suuskadest ehitatud aiad, nõukaaegsete nukkude ja nukuvankritega ehitud sibulaletid – just sellist külaelu fluidumit kogeme Peipsiveerel vanausuliste külades, kui sinna navigatsiooniseadme vea abil juhuslikult satume.Mööduvad aastad, kui näen ühel palaval suveööl unes, et ostame suvila. Hommikul kinnisvaraportaali avades tunnen maja ära ning pealelõunal olemegi juba Varnja küla poole teel, et kohtuda Aino, Niina, Tanja ja Matrjonaga, tänu kellele saavad meist daatšnikud. Alles hiljem, suveunest ärgates hakkame mõtlema, mida ostetud vana kalurimajaga peale hakata. Nii sünnib Voronja galerii.Raamatuga tähistame Eesti 100. sünnipäeva

„Akna taga sajab alla tume tsemendi- ja rusupilv, millele järgneb vali mürin. Järsku on kõik kottpime, tunnen, kuidas mingi suur mass mind kusagile alla tühimikku surub. „See ongi nüüd lõpp!” jõuan mõelda, kui järsku mürin vaibub ja minu kukkumine peatub.” Haiti – maa, mis seal veedetud aja jooksul näitas mulle oma erinevaid palgeid ning oleks mind napilt igaveseks endale jätnud. 12. jaanuaril 2010 toimus Port-au-Prince’is maavärin, mille käigus hukkus arvatavalt 230 000 inimest. Neist 102 olid minu sõbrad ja kolleegid ÜROst. Haiti – maa, kus algas minu uus elu. Tarmo Jõeveer

Ma läksin Afganistani Eesti kaitseväe vormis ja ära tulin eraturvafirma kuues, aga riiete vahetus ei olnud ainuke muutus, mille seal läbi tegin.Afganistani kohta räägitakse karme sõnu. See olevat raske kliimaga, ligipääsmatu nii pinnamoe kui kultuuri poolest. Väga suletud paik, mille külalislahkusest kuuleb väga vähe, vaenulikkusest ja vägivaldsusest palju.Aga jumalik tegur on seal olemas. Ma ei mõtle lõppematut palvetamist ja põrmulangemist, mida vähemalt kolm korda päevas näha saab. Ma mõtlen etendust, mida seal minu jaoks mängiti. Etendust, mis oma lummava põnevuse, ahastava traagilisuse ja uskumatult tavalise argipäevaga kõik seni nähtud lavatükid sajakordselt ületas.Mulle ei olegi tähtis, kas enne Afganistani oli elu päriselt ka tuhmim või ainult tundus nii. Praegu tean vaid, et suureks lavakunsti austajaks sain ma just parajasti sealoleku ajal. Nüüd vaatan eluteatrit alati lummatult. Ja minu süda kasvas Afganistani külge.– Janek Somelar

Ma olin 16, kui läksin aastaks vahetusõpilaseks. 16 aastaselt on inimene enda arvates kõige targem – pole veel kujunenud ma-peaksin-mõtteviisi, täiesti alles on aga ma-tahan-suhtumine. Eestis tundus, et keegi ei saa minust aru. Kuid alles Tšiilis, võõras keele- ja kultuuriruumis, sain tõeliselt teada, mida tähendab, kui keegi ei saa aru ühestki sinu sõnast ega mõista ka sinu käitumist. Sain endale uue pere rahulikus Tšiili linnakeses, kus kõik mitte ainult ei tea kõiki, vaid on omavahel ka suguluses. Oma vahetuspere kaudu ma muutusin. Muutusin nendega sarnasemaks, õppisin nende väärtusi ja tegin need enda omaks. Õppisin, et kõik võib olla teistmoodi ja see ei olegi halb. Liisi Lõo

Pole lihtne armastada linna, mis sind esialgu eirab ja hiljem ähvardab sulle kaela kukkuda. Aga kas selleks, et ühest linnast kirjutada, pean ma teda tingimata armastama? Mõtlesin selle üle pikalt ja jõudsin järeldusele: ei pea.Hetkest, kui loobusin kohustusest Tokyot armastada, hakkasin ma selle linna käekäigu vastu huvi tundma. Tagasihoidlik huvi kasvas aja jooksul sümpaatiaks ja edasi juba leebeks kiindumuseks. Pidasin end ikka suureks unistajaks, aga ka oma kõige lennukamates fantaasiates ei kujutlenud ma, et ulja naljana ette võetud projekt „Jaapani poiss aastaks“ lõpeb abiellumisega samurai suguvõsasse.Nähtamatu on see piir unistuste ja tõeluse vahel. Millal saab fantaasiast tegelikkus, võõrast inimesest oma, kaugest kultuurist kodu? Millisel hetkel saab lapsest täiskasvanu? Raske on märgata, millal ma nendest piiridest üle astusin või kas ikka astusin.Maarja Yano