Книги, похожие на «Imbi Paju, Tõrjutud mälestused»

„Kodu kõikjal kaasas“ sisaldab Ain Kaalep reisimälestusi alustades elust Soome allohvitserikoolis ning lõpetades kultuurireisidega Leetu, Armeeniasse, Aserbaidžaani, Jugoslaaviasse, Usbekistani, Tšehhoslovakkiasse, Tadžikistani, Venemaale, Saksamaale, Kuubasse ja muidugi Georgiasse. Mõned tekstid viivad lugeja võõrastesse maadesse ja kultuuridesse kaudsemaid radu pidi; näiteks Prantsusmaad kirjeldab Kaalep eelkõige Charles Baudelaire’i loomingu kaudu. Kõik lood on tihedalt läbi põimitud meenutustega kaasaegsetest kultuuritegelastest, võõrriigi võimust ja selle mõjust kultuurile ning eri maade ja rahvaste kirjandusest ja selle tõlkimisest.

"Andrus Ansip on mees, kellest võitluskaaslasedräägivad kui usaldusväärsest kamraadist, meeldivast suhtlejast jasuurepärasest organisaatorist. Oponendid aga neavad teda maapõhja,väites, et tegemist on diktaatori, silmakirjateenri ja pika vihapidajaga.Neid vastandlikke seisukohti uurivad siinse raamatu autoridpeategelase abita, jättes lugeja otsustada, mis neist on tõelelähemal.Raamatu jaoks on korraldatud sadu usutlusi. Teiste seas võtavad sõnaAnsipi kaaslased koolist ja sõjaväelaagrist, kaastöötajad EKP Tarturajoonikomiteest ja Tartu Kommertspangast, äripartnerid, Ansipivalitsuste ministrid.Autorid on läbi töötanud tuhandeid lehekülgi riigi- ja eraarhiividematerjale, äriregistri dokumente ning rahvusraamatukogu säilikuid.Üksnes Tartu linnavalitsuse Ansipi-aegsetele dokumentidele oliligipääs raskendatud.Lisaväärtust annavad mõned salajased seni avaldamata dokumendid ningkirjavahetused. Veel on raamatusse põimitud Ansipi paljudelähikondsete intrigeerivad reaktsioonid autoritega suhtlemisel."

Usun, et iga inimene sünnib ilma elusa loomuga – võib-olla sellepärast ongi elu surnuna surmast raskem taluda. Kui aga lootus kaob – mitte nii, et kaob ja läinud ongi, vaid tärkab hommikul ja sureb lõunaks, tärkab hommikul ja sureb lõunaks, tärkab hommikul, ja sureb … ja nõnda iga päev, kuni päevadest saab kuu ja kuudest aasta ja aastaidki võib juba kümnetesse jagada, kaotab inimene iga lootuselinnuga ka tükikese iseendast, aga ei saa ju nõnda olla, et nii peabki olema? Aigi Vahingu esikromaan Valik räägib paranemisest. Paranemisprotsessi mõõnadest ja tõusudest, saavutustest ja tagasilangustest. Valik ei anna vastuseid, esitab aga terve rea küsimusi, ning ärgitab lugejat küsima ka endalt: on´s elu piinadega hädavajalik või saab teistmoodi ka? See on nagu viitsütikuga pomm, ütleb kirjastaja Tiina Ristimets. Plahvatusohtlikult aus ja imetlusväärselt julge teos paranemisprotsessist. Aigi Vahingult on ilmunud terve rida kolumne, intervjuusid, reportaaze, esseesid (1996-2009) erinevais Eesti väljaannetes. Valik on autori esikromaan ning räägib puhastumisest. Vahing on New Yorgi välispressikeskuse liige ning töötab hetkel vabakutselise ajakirjanikuna ja varikirjutajana. Autor elab Brooklynis, New Yorgis.

Üle kolmesaja lehekülje täis meie oma Eestimaa treenerite läbielatud juhtumite, kogemuste, põhimõtete ja järeldustega. Lugeja saab teada mitmed erinevad teed kuidas üks või teine treener oma teed alustas, milliste karidega kohtus ja kuidas neid ületas, kuidas tulid esimesed võidud ja ka kaotused ning kuidas kõigest sellest välja tuldi ja siiani oma teed jätkatakse.Aavo Põhjala, Anatoli Šmigun, Anna Levandi, Avo Keel, Jaak Salumets, Jüri Post, Kalmer Musting, Mart Siliksaar, Matti Killing, Helen Nelis –Naukas, Rein Ottoson, Toomas Merila, Tõnu Kaukis toovad meieni treenerielu rõõmud ja mured.Saame teda miks üks või teine treener kindlasti ei tee või siis samas peab ülioluliseks. Millised on põhimõtted millega on edu saavutatud ja kuna on tulnud tunnistada, et oleks saanud paremini. Puudu pole ka elulistest seikadest nii sportlastega seonduvalt , kui ka väljaspool seda. Isegi saame teda kellel on kasutuses „ elueliksiir“ mis toob haigusest välja ühe päevaga ning ka selle retsepti ja kasutusjuhendi.Mõned vahepalad, treenimise ajaloost, meie edukate sportlaste arvamustest aegade tagant oma treenerist ja üht-teist veel. Väärikas kokkuvõte meie tänase päeva treenerite oskusteabest ja mõtetest. Olgu see kõik väikeseks kummardus kõigile kes seda ametit on pidanud ja hetkel peavad Eesti Vabariigi sajanda sünnipäeva eel. Eks seetõttu ole ka pealkirjas äratoodud sõna – kogemus- suure tähega, et see kogemus mida meie treenerid on aegade jooksul talletanud , väärib lugupidamist ja suurt austust.

Jon Steele’i sõjareportaaži klassikaks saanud autobiograafiline teos „Sõjasõltlane“ viib lugeja Gruusia kodusõtta, Nõukogude Liidu langemise aegsesse Moskvasse, keset Ruanda genotsiidi ja sõda Bosnias 1993.–1994. aastal. Raamat on ühtaegu pihtimus ja arutlus kriisikollete teleoperaatori töö paradoksidest. Peituda kaamera taha ja filmida, selle asemel et appi minna, uskudes samas, et ainus, mis võib aidata, on süütult hukkunud inimeste loo jutustamine maailmale. Samas teadmine, et pildid ununevad kergesti ja kahjuks ei saa teleekraanid verd joosta. Teadmine, et viimane asi, mida nägi snaipri poolt kõrri tulistatud väike tüdruk Sarajevo tänaval, oli tema enese suremise peegeldus talle näkku suunatud kaamera objektiivil. Tunne, et kõike seda jäädvustanuna ei saa enam kuuluda normaalsesse ellu, et ainus tõeline elu ongi surma piiril, kui sõjamöll narkootikumina verre valgub, või ainus kodu kõrvetavatel Aafrika lagendikel koos 50 000 kooleraepideemiasse sureva sõjapõgenikuga.