Книги, похожие на «Scott Westerfeld, Ilusad»

Roomet on täitsa tavaline poiss. Pealtnäha. Päris tavalisest eristab teda ehk see, et ta ei ela mitte oma kodus, vaid peaaegu Eesti teises otsas vanatädi juures. Vahel lihtsalt juhtub, et koolis lähevad asjad nii teravaks, et mõistlik on liikuda kusagile, kus keegi sind ei tunne. Kus see, kes sa oled, ei mõjuta sinu lähedasi. Kus sa võid hoida omaette. Sest Roometil on saladus, mida ta isegi päris hästi ei mõista, võime või vägi, mis on kummaline, hirmutav ja arusaamatu … ning aina süveneb. Kuid suhted uute klassikaaslastega ei lähe päris nii, nagu Roomet on ette kujutanud ja tema ellu murravad sisse inimesed, kes sunnivad teda ümber hindama oma senist elu ning hakkama kasutama oma kummalist väge. Kuid kas tal on õigus sekkuda teiste eludesse? Teiste surmadesse?

Kui Jessica Farris paneb end kirja osalejana psühholoogiauuringus, mida korraldab salapärane doktor Shields, arvab ta, et tal ei tule teha muud kui vastata mõningatele küsimustele, võtta oma raha ja lahkuda.Küsimus nr 1: Kas te saaksite ilma süümepiinadeta valetada?Aga kui küsimused muutuvad järjest intensiivsemaks ja ründavamaks ning seanssidest saavad üritused, kus Jessile öeldakse ette, mida selga panna ja kuidas käituda, hakkab talle tunduma, otsekui teaks doktor Shields, mida Jessica mõtleb … ja mida ta varjab.Küsimus nr 2: Kas olete kunagi haavanud sügavalt kedagi, kellest te hoolite?Sedamööda kuidas Jessi paranoia kasvab, saab selgeks, et ta ei tea enam päriselt, mis on tema elus reaalne ja mis doktor Shieldsi manipuleeriv eksperiment. Tabatuna pettuse ja armukadeduse ämblikuvõrgust, taipab Jess kiiresti, et nii mõnedki sundkujutlused võivad viia surmani.Küsimus nr 3: Kas karistus peaks alati vastama kuriteole?Menuromaani „Naine meie vahel” autorite uus põnevik kahtlemisest, kirest ja sellest, kui palju võib kedagi usaldada.

Vene kirjandusklassiku 1854. aastal ilmunud jutustus.

Minu nimi on Amber Reynolds. On kolm asja, mida peaksite minu kohta teadma:1. Ma olen koomas.2. Minu abikaasa ei armasta mind enam.3. Mõnikord ma valetan.Amber ärkab haiglas. Ta ei saa liikuda. Ta ei saa rääkida. Ta ei saa avada silmi. Ta kuuleb kõiki inimesi enda ümber, ent neil pole sellest aimugi. Amber ei mäleta, mis juhtus, kuid kahtlustab, et tema abikaasa on asjaga kuidagi seotud. Vaheldumisi naise halvatud oleviku, õnnetuse-eelse nädala ning kahekümne aasta taguste lapsepõlvepäevikute kaudu küsib see kaasahaarav psühholoogiline põnevik: kas miski saab tõesti olla vale, kui usud, et see on tõsi?Alice Feeney on kirjanik ja ajakirjanik. Ta töötas kuusteist aastat BBC-s, kus pidas uudistetoimetaja, kunsti- ja elamussaadete ning „Kella üheste uudiste“ produtsendi ametit. Ta on Faberi Akadeemia 2016. aasta kursuse lõpetanu. Ta on elanud Londonis ja Sidneys ning rajanud nüüd kodu Surrey maakohas, kus elab koos abikaasa ja koeraga.„Mõnikord ma valetan“ on tema debüütpõnevik, mida on välja antud rohkem kui 15 keeles.

Keskealine Aliis on Prantsusmaalt koju tagasi tulnud ja oma elu uutesse rööbastesse juhtinud. Kuid ühel hetkel tuleb tal naasta lapsepõlvekoju – väikeasulasse, mida ta pole üle kahekümne aasta külastanud. Otsekui virvatulukesed meelitavad mälestused ta ohtlikule alale, kus peitub nii varjatud tundeid, aegunud kuritegusid kui ka võimalus leida tõeline armastus. Kõike seda muidugi siis, kui tal õnnestub toime tulla ootamatult kaela langenud elukoormaga.Müstikahõnguline, romantiline ja humoorikas „… kes pole kunagi söönud homaari“ on mõtteline järg Aliis Jõe 2017. aastal ilmunud teosele „Viimane laev“. Aliis Jõe on telerežissöör Elo Seliranna pseudonüüm.