Книги, похожие на «Scott Westerfeld, Ilusad»

„Maalingutega Mees“ ja „Kõrbeoda“ tõstsid Peter V. Bretti nüüdisaegse fantaasiakirjanduse tippu, selliste hiiglaste kõrvale nagu George R. R. Martin, Robert Jordan ja Terry Brooks. „Päise päeva sõda“, Bretti rahvusvaheliselt menuka Deemonite tsükli oodatud kolmas raamat, jätkab eepilist lugu inimkonna otsustavast heitlusest deemonite armeega, mis igal ööl kerkib inimesi varitsema.Kuuloomise ööl kerkivad deemonite väed surmama kaht meest, kellest mõlemast võib saada muistendites tõotatud Päästja, mees, kes ettekuulutuste järgi ühendab inimkonna laialipillatud riismed viimaseks pingutuseks deemonlike maa-aluste lõpliku hävitamise nimel.Arlen Põldaja oli kunagi tavaline inimene, kuid on nüüd muutunud millekski enamaks – Maalingutega Meheks, kelle ihule on tätoveeritud võimsad tontlikud loitsumärgid, mis teevad temast igale deemonile võrdse vastase. Arlen kuulutab igal sammul, et tema pole Päästja, aga mida rohkem ta üritab lihtrahva hulka sulanduda, seda kirglikumalt temasse usutakse. Teda soovivad järgida paljud, kuid Arleni tee ähvardab viia ohtlikku paika, kuhu suudab minna vaid tema ja kust ei pruugi olla tagasitulekut.Peter V. Brett on rahvusvaheliste menukite „Maalingutega mees“ ja „Kõrbeoda“ autor. Kasvanud fantaasiaromaane ja koomikseid lugedes ning Dungeons & Dragons'it mängides, on Brett terve elu fantaasialugusid kirjutanud. 1995. aastal sai ta Buffalo ülikoolist bakalaureusekraadi kirjanduses ja kunstiajaloos, töötades seejärel üle kümne aasta farmatseutikatrükiseid koostades, enne kui oma meelistegevuse juurde naasis. Ta elab New Yorgis Brooklynis.

Naabrite sisemaailma, nende psüühika keerukatesse labürintidesse on kaaskodanikud alati kiigata püüdnud, aga enamasti edutult. Vähe sellest – ka inimene ise ei oska sageli oma haraliseks kiskuvaid tundeid ära seletada ja peab lihtsalt leppima tunnetusega, et saab rõõmu ja rahuldust leida ka ilma, et peakski nende elus nii vajalike emotsioonide põhjust lõpuni lahti seletama.Selle raamatu tegelasi ühendavad pealtnäha lihtsad, aga tegelikult õige mitmekihilised suhted, ja jäägu lugeja otsustada, millised neist on head ja vajalikud, millised aga võib-olla taunitavad või koguni ohtlikud.

[…]Allee on hämar ja inimtühi – see vist mõjubki mu meeleolule ja ma ütlen poolvaljult, isegi õrnalt: „Loodame, et minu poisil on kõik hästi.” Siis mõtlen ma Agnesele – korraks kujutlen teda üsna selgesti teki all lamamas: ei tea, kas ta vasaku jala natuke moondunud varvas on teki alt väljas või mitte? – ja jälle libiseb härdusehoog nagu kerge puudutus minust üle.Istun pingile. Mul on siis nüüd poeg… Ent see kõik on minust kuidagi kaugel. Ma näen küll selgesti, kuid nii, nagu vaataksin binoklisse, mis on valepidi käes.[…]