Книги, похожие на «Christina Lauren, Ilus mõrd»

Dillon Kameron on tuukrina hinnatud spetsialist Põhjamere puurtornidel. Üle mitme aja tuleb ta Šotimaa rannikusaare väikesesse asulasse, et otsida üles naine, keda ta kunagi armastas ja pole lakanud armastamast tänaseni – oma hukkunud sõbra lesk Teya. Lisaks peab mees leidma ka tütre, kelle olemasolust tal seni aimugi polnud.

Raha ja rikkus on inimesi alati enda poole tõmmanud. Eestlastele tundus pikka aega võõrvõimu all elades rikkus vaid elukauge ja kättesaamatu mõistena, aga pärast taasiseseisvumist suhtumine muutus. Paljud nägid just elamuehituses võimalust lihtsalt ja kiiresti rikkaks saada. Seni tagasihoidlikult ja silmapaistmatult elanud Mart Ungasele kukkus justkui taevast kätte võimalus kinnisvaraarendajaks hakata, kui ta ootamatult oma onu pealinna lähistel asuva talumaa ainupärijaks osutus. Paraku tegi ootamatult saabunud majanduskriis algul roosilisena tundunud plaanidesse oma korrektiivid, mida kogemusteta ja heauskne ettevõtja ei osanud ette näha. Kriis hakkas sedamaid pigistama nii kinnisvaraarendajat Mart Ungast kui ka neid, kes tema rajatud ridamajja eluasemed ostsid. Lisaks aga selgus, et leidub inimesi, kes on rikkaks saamise nimel kõigeks valmis.

Adam Cruz on pidevalt seksile mõtlev töönarkomaanist ajakirjanik, kes on aina kusagil üle ilma komandeeringus. „Võimetuna midagi tundma,“ üritab ta end ravida juhusuhete, antidepressantide ja mõistatuslike sodilaksudega. Ta saabub tähtsale geneetikakonverentsile Montréali, kus temaga hakkavad toimuma kummalised lood. Kõigepealt saab ta ravim otsa ning tal ei õnnestu uue retsepti saamiseks oma terapeudi doktor Di Dioga ühendust võtta. Seejärel saab ta teada, et tema endine kallim on arvatavasti sooritanud enesetapu. Lisaks painab Adamit perekonnalegend vaarisast, kes nägi ühes Montréali kirikus imet ja leidis Jumala, ning ta mõtiskleb, kas ehk seesama ime võiks juhtuda ka temaga, kui ta leiaks üles sama kiriku. „Montréali deemonid“ on ühtaegu pihtimusromaan ja selle satiir. Teos ammutab inspiratsiooni Jack Kerouaci spontaansest proosast, Henry Milleri tahumatust aususest, Paulo Coelho müstikast ja Haruki Murakami sürrealistlikust huumorist.