Книги, похожие на «F. Scott Fitzgerald, Ilus ja neetu»

Vaesunud Eldridge’i krahv pärib varanduse ning otsustab oma head õnne ka sõpradega jagada. Ta korraldab neile uhke peo, kuid esitab ühe nõudmise: kõik ta sõbrad peavad endaga kaasa tooma kauni noore naise, kurtisaani, kes asub teistega võistlema, et leida võrreldamatu kaunitar. Võitja kuulub krahvile.Üks tema sõpradest, Sir Edward Howe, lühidalt Harry, on aga hädas, kui tema valitud kurtisaan tulla ei saa. Kõigest hoolimata leiab ta siiski tüdruku, keda kaasa võtta – tüdruku, kes võib veel kõigist kaunim olla. Just see tüdruk avastab, et üks võistlejatest kavatseb krahvi uimastada… just see tüdruk leiab Harry teadvusetuna lebamas…

Kui mul midagi naiste vastu on, siis ainult see, et nad ei oska korralikult tulistada ja autot juhtida, ajas Andres Västrik ennast ise närvi sellega, et väljendus nii kuradi lamedate klišeedega, et see ajas suisa nutma. Kui mees läheb enda peale nii tigedaks, siis ta ründab kõige lähemal seisvat tegelast. Et rohkem mitte vastikuid ja ebamugavust tekitavaid emotsioone saada. Ja ta pani täiega: Nii et partnerina on naised ikka üsna ebausaldatavad. Ja politseiamet on naiste jaoks päris kindlasti liiga karm. Rita Leidpalu polnud nõus laskma endale vett peale tõmmata:Sinu endine naine vist töötab politseis? Västrik oli tahtnud kõigest plikatirtsu turtsakust tagasi tõmmata. See oli praegu löök allapoole vööd, tunnistas ta hõreda irooniaga…

Teater on saast.Teater on armastus.Teater on ajaraisk.Teater päästab elusid.Olles pühendanud enam kui pool oma elust näitlemisele, lavastamisele ja näidendite kirjutamisele, jõudsin küsimuseni, mis mõte sel kõigel üldse on. Jäin vastuse võlgu.Tulemuseks on raamatutäis isiklikke, torkivaid ja sapiseid kirju, sest kuidas teisiti neid armastuskirju kirjutatakse? Huulepulgajälgedega ja lõhnastatud paberil? Unustage ära.

Mika Waltari üks tuntumaid romaane „Sinuhe“, mis kirjeldab arst Sinuhe elu ja seiklusi umbes 1390-1335 enne Kristust, on tegelikult eesti keeles juba ilmunud – 1954. aastal Kanadas, väliseesti kirjastuses Orto. Tõlke autoriks eesti lingvist ja keeleuuendaja Johannes Aavik. Tänaseks on Aaviku tõlge vananenud, ka on seal kasutatud mitmeid keeleuuendusi, mis kunagi käiku ei läinudki. Samuti on Aavik tekstiga üsna loominguliselt ringi käinud, seda kohati muutes ja kohati lõike vahele jättes. 1954. aasta väljaanne ja sellest 1991. aastal tehtud kordustrükk on Eestis ka haruldusteks muutunud ega ole laiemale lugejaskonnale enam kättesaadavad, seega on Piret Saluri uus tõlge sellest Waltari parimaks peetud romaanist tänaseks enam kui asjakohane.