Книги, похожие на «J. A. Redmerski, Igaviku äärel»

Üks iidne saladus. Kaks inimest. Kolm muistset käsikirja.Puhkusereisil Egiptusesse leiavad ärimees Thor ja filoloog Lee iidvana üriku,mis salapärasel viisil seob muistse Põhjala ja Muinas-Egiptuse salateadmisi.Ometi pole nad ainsad, kes soovivad mõistatust lahendada. Algab pööranekihutamine läbi erinevate riikide ja müstiliste paikade. Samal ajal saladusevõtme leidmisega tuleb mehel ja naisel lahendada ka nende endi vahel toimuvning mitte vähem keeruline müsteerium. Kui mängu sekkub ohtliksalaorganisatsioon, saab selgeks, et iga tehtav valik võib mõjutada mitteainult nende elu, vaid lausa maailma ajalugu.

Üheksa-aastaselt narkomaanid, kümneaastaselt võimekad diilerid, kaheteistaastaselt jõhkrad kurjategijad. Nüüd, kaheksateistaastastena, kutsuvad Leon ja Gabriel teineteist armsateks vendadeks, selles usaldamatuse maailmas usaldavad nad vaid teineteist. Nende jõuk, Ghetto Soldiers, on jõudmas organiseeritud kuritegevuse vastu võitlemise juhi José Pereira kabinetiseinal paiknevate jõugupiltide seas kõige kõrgemale kohale. Sinna jõuda on kahe noore mehe, tegelikult alles lapse, ainuke unistus. Stockholmi eeslinnas keerlev lõppematu kuriteokarussell läheb uue hooga käima, kui Leon ja tema jõugukaaslased murravad Gabrieli ja tema pruudi Wanda abil välja eriti range režiimiga vanglast, tappes selle käigus naisvalvuri. Pereirale tõttab uurimises appi kriminaalkomissar Ewert Grens, kes on noorte meeste saatusega seotud rohkem, kui ta oskab arvata … „Kaks sõdurit“ on Rootsi krimikirjanikeduo Anders Roslundi ja Börge Hellströmi meistriteos, mis räägib Stockholmi äärelinna brutaalsest kuritegevusmaailmast. Jaan Martinson: «Rootsi krimikirjanike duo on taas hakkama saanud võimsa romaaniga, mis seekord ei peegelda sotsialistliku kuningriigi tegelikkust vaid pigem hoiatab karmi tuleviku eest.»

„Hüpnotisöör“ algab veresaunaga – Stockholmi äärelinnas leitakse jõhkralt tapetud mehe surnukeha ning seejärel ridamaja boksist ka tema naise ja pisitütre moonutatud laibad. Pere vanemast tütrest võib saada kurjategija järgmine ohver. Raskelt vigastatud poeg, veretöö ainus tunnistaja, viibib haigla intensiivravipalatis, kus teda hoitakse narkoosis. Ainsaks võimaluseks teadmata kadunud vanemat õde mõrtsuka eest kaitsta näib olevat saada vennalt toimunu kohta tunnistus, mis on aga tema vigastuste tõttu võimatu. Üksnes hüpnoosi seisundis võiks poiss kirjeldada nähtud roima, ilma et teda tabaks pöördumatu hingeline trauma. Niisiis võtab kriminaalkomissar Joona Linna ülekuulamisprotsessi kiirendamiseks ühendust raamatu peategelase, Rootsi parima ja kuulsaima hüpnotisööri Erik Maria Barkiga.Bark on psühhiaater ja terapeut, kes tegeleb raskete traumade ja ahistamisjuhtumitega. Kaua aega tagasi tegi ta teaduslikku uurimistööd hüpnoosi mõjust keerukatele patsientidele, kuid midagi läks tookord viltu, mistõttu Bark andis endale lubaduse mitte iial enam kedagi hüpnotiseerida. Loomulikult veenab uurija Joona Linna Barki vastumeelselt oma lubadust murdma, misjärel rullub lahti ettearvamatu ja kohutav sündmustik ning kogu tema elu näib vähehaaval kokku varisevat. Röövitakse tema verehaigust põdev teismeline poeg Benjamin, kelle elu on ohus, kui ta ei saa nädala jooksul oma järgmist medikamendidoosi, ning esile kerkivad minevikupildid traumapatsientidega peetud grupihüpnoosiseanssidest asetuvad sootuks uude valgusse.Sammhaaval saame aimu unenäolisest reaalsusest, milles ravimisõltuvuses ja sisemiselt lõhestunud arst Erik Maria Bark ise sumpab. Hüpnootilise lõdvestuse erinevate staadiumite kaudu satume hüpnotisööri isiklikele hingelistele madalikele, kus võib kohata ka tema endisi patsiente. Nende hulgas leidub nii kurjategijaid kui ohvreid.Kahe jalaga kindlalt maa peal seisev politseikomissar Joona Linna aga suudab seevastu kõigis olukordades rahulikuks jääda ja kainet mõistust säilitada. Tänu tema eksimatule kõhutundele sõlmitakse kokku õiged niidiotsad.

Alli teab: see on viimane aasta, mis temas räägib. Aasta, mis temast, rumalast plikast, küpsetanud inimese. Väliselt on ta veel nüüdki sama väike plika, sama blond tütarlaps, ta pole vananenud ega inetumaks läinud näost – ei, vastuoksa, ta nägu on sisaldavam, ta silmad sügavamad. Ning ta silmis peegeldub mitte enam kerge-, vaid raskemeelsus, ta näos mitte enam elujanus kihisev naiivsus, vaid selgunud järelemõtlikkus. Ta on ilusam kui aasta tagasi, kuid kahvatum, kõhnem, ta iseloomu edasiigatsuse ja laialivalgumise asemele on tulnud peaaegu kartlik tagasihoidlikkus ja süvenemine iseendasse. Üldisse karja kuuluvast liikmest on saanud individuaalne olevus.