Книги, похожие на «Anna Lorie, Igaveseks kaotatud»

Edasi on innustav ja hariv ajakiri. Kvaliteetne ajaviide. Ajakiri pakub alternatiivi neile lugejatele, kes on tähelepanu­majandusest väsinud ning hindavad läbimõeldud ja kallutamata tekste. Sisu mõttes on eesmärk terviklikkus, pakkudes head lugemiskogemust läbi erinevate inimest igapäevaselt puudutavate teemade – ühiskond, ettevõtlikkus, kultuur, elustiil. Autorite seas on nii tuntud kirjutajaid kui üllatajaid.Edasi näeb oma kasutajatena kõiki inimesi, sõltumata nende sotsiaalsetest tunnustest ja elukohast. Lugejaid ühendav moment on uudishimu maailma vastu.

Sebastian Bergmanist rääkiva sarja 5. raamat.Ulricehamnis leitakse ühest suveks suletud koolimajast tapetuna tuntud tõsieluseriaalis osalenu, keda on poltpüstolist pähe tulistatud. Ta on tooli külge kinni seotud, pandud istuma nägu nurga poole ja “tobumüts” peas.Tema seljale on klambritega kinnitatud test. Ilmselt pole tapetu osanud kuigi paljudele küsimustele vastata.Tegutsemisviis on väga sarnane nädal varem Helsingborgis toimunud mõrvaga ja appi kutsutakse mõrvajuurdluse osakond. Kõik viitab sellele, et tegemist on osava ja kavakindlalt tegutseva mõrvariga, kes ei plaani enne järele jätta, kui on oma sõnumi edasi andnud. Millegagi, mis lõpuks kogu mõrvajuurdluse osakonna eksistentsi ohtu seab.

Andrei Ivanov on tuntud ja tunnustatud romaanikirjanik.Tema koduks on proosa suurvormid, kus ta naudib täielikkuvabadust ning loob uusi maailmu. Selle tunnistuseks on näiteksromaanid „Hanumaniteekond Lollandile” (2012), „Harbini ööliblikad” (2014) ja „Isevärkikalmistu asukad” (2019).Siinne raamat tutvustab Andrei Ivanovi loomingulise natuuri neidkülgi, mis seni on kippunud varju jääma: ta on väljapeetud stiiliganovellikirjanik ja sügavalt mõtlev esseist.Andrei Ivanovi lühiproosa kõneleb tundlikest rännakutest Taani ja Saksamaale,Pariisi ja iseendasse. Tema esseed peavad kahekõnet tänapäevamaailmakirjandusega (Ljudmila Ulitskaja, Kazuo Ishiguro, LászlóKrasznahorkai, Péter Nádas) ning on täis elegantseid mõttearendusi jasähvatusi.

Jakob Mändmetsa 1927. aastal ilmunud novell.

Mingi muistse sõja käigus Päikesesse uputatud tähekindlus tulistab valimatult kõiki lähenejaid ja seetõttu on Maa unustatud kolgas. Inimkond elab tuhandetel planeetidel, kuid mõnedel Inimkonna Föderatsiooni Julgeoleku agentidel on siiski «võtmeid», mis lubavad neil aeg-ajalt Maale peitu tulla. Nende kohalik esindaja on otsustanud tolle veidra seltskonna jõudehetkil räägitud lugusid meile edasi jutustada, nii hästi-halvasti, kui ta neist aru saab. Tolles loos – kolmandas sellises – on kolonel Zätereit hädas kummalise pöördruumipilvega, miljard aastat tagasi kadunud tsivilisatsiooni loominguga, mis peidab endas Maast sada tuhat korda suuremat väga meeldivat elukeskkonda. Too Tau Sõrmuse nime all tuntud moodustis asub Rahutoojate Impeeriumi piiril ja kõik – Impeerium, föderatsioon, enamasti Piiriasukateks nimetatavad riigikesed, vaba ruumi Kaubandusliidud ja ilmselt ka võõrrassid – tunnevad selle vastu teravat huvi. Inimkonna Föderatsiooni suhteid Rahutoojate Impeeriumiga saab kõige paremini iseloomustada nii, et nad ei ole veel sõjalisse vastasseisu sattunud. Lisaks on Sõrmusel ja teistel selle piirkonna planeetidel silmapilkset ühest teise üleminekut võimaldavad platvormid – samuti ühe ammukadunud võõrrassi looming, mille kasutamist kõik meeleheitlikult selgeks püüavad õppida. Zätereiti Tau Sõrmuse retkele lisavad vürtsi ka üks 400 aasta eest pagendusse saadetud ning selle aja peamiselt Impeeriumis tegutsenud sugulane ja üks koos oma pantvangidega sündmuste keerisesse sattunud piraat.