Книги, похожие на «Tom Malmquist, Igal hetkel oleme veel elus»

Mida teeb üks isa oma perekonna kaitsmiseks maailmas, milles on lahvatanud sõjaline konflikt? Kuidas ta toime tuleb, kui küsitavaks on muutunud tema enda ellujäämisvõimalused topeltagendina otse natside režiimi südames? „Hunt metsas“ on lugu ühe Eesti perekonna kogemustest teise maailmasõja päevil. Kaks venda, kaks Eesti mereväeohvitseri, kes saatuse tahtel sattusid sõjas teine teisele poole rindejoont. Bruno Linneberg teenis Saksa mereväes, tema vend Kurt Linneberg Nõukogude Liidu laevastikus. Tegemist on köitva kooslusega eluloost ja ajaloolisest romaanist, millest kasvas välja sõjapõnevik.On aasta 1940. Nõukogude Venemaa sõjaväebaasid on Eestis kindlalt kanda kinnitanud. Eesti kõrgemaid sõjaväelasi ähvardab oht saada hukatud. Paljud pagevad läände. Nende seas on ka vabadussõjas võidelnud, Briti kuninglikus mereväes väljaõppe saanud ja Eesti mereväes kõrgele positsioonile jõudnud kaptenleitnant Hendrik Kotkas. Oma perekonna päästmise nimel on mees sunnitud liituma sakslastega, kelles ta näeb Eesti Vene okupatsiooni alt vabastajaid. Temast saab luureohvitser, kes tegutseb samas topeltagendina brittide kasuks. Spioon.Samal ajal peab mehe Königsbergi elama asunud perekond, naine ja kaks last, hakkama saama võõral maal, umbusuga täidetud keskkonnas, kus uustulnukaid kahtlustava pilguga vaadatakse ja nende tegemistel silma peal hoitakse. Mehe Eestisse jäänud vend, samuti Eesti mereväeohvitser, on saatuse tahtel sattunud teisele poole rindejoont.„Hunt metsas“ on haarav kooslus eluloost ja ajaloolisest romaanist, millest kasvas välja sõjapõnevik. Eelkõige on see aga lugu ühe Eesti perekonna saatusest teise maailmasõja päevil. Selle aluseks on autori eestlasest vanaisa Bruno Linnebergi ja ta perekonna lugu ning tegelikult aset leidnud sündmused.Martin Allison Booth on sündinud 1954. aastal Suurbritannias. Tema vanaema põgenes 1940. aastal Eestist sõja jalust Königsbergi ja pärast sõda Rootsi. Ta on töötanud BBCs ja ITVs.Autori luguMa olen Eesti juurtega. Mu ema ja tema perekond – Linnebergid ja Toferid – on valdavalt pärit Tallinnast. „Hunt metsas“ on Eesti lugu, mille taga on mu perekonna läbielamised Läänemere piirkonnas teise maailmasõja keerises. Tegemist on looga inimestest, kes olid sunnitud taluma suurriikide poliitiliste ambitsioonide tagajärgesid. Sarnaselt sadade tuhandete teiste eestlaste lugudega on seegi traagiline lugu kaotustest ja pagulaselust. See on lugu tavalistest inimestest, kes pidid nende kontrolli alt väljas olevates olukordades tegema võimatuna tunduvaid otsuseid ja elama erakordset elu.Loo keskmes on mu ema ja vanaisa läbielatu. Andsin neile raamatus uued nimed, kuna pidin teatud sündmustele ilukirjandusliku tausta looma. Sellele vaatamata on raamatu kondikava üles ehitatud nendega aset leidnud sündmustele. Kõikide faktide ja sündmuste järjekorra täpne paikapanek osutus vahemaid ja aegade udu, okupatsiooni ja eksiili arvestades mõistagi võimatuks. Seda võivad kinnitada paljud teisedki Eesti perekonnad, kes pidid sarnastest katsumustes läbi tulema. Ometi on – nagu elulooliste romaanide puhul ikka – igal leheküljel peidus tõetera. Kirjapandu põhineb paljuski lugudel, mida vanemad mulle rääkisid, kui olin laps. Mitmed faktid on leidnud edasise uurimise põhjal kinnitust ja siin ulatasid abikäe Eesti Meremuuseum ja Eesti Evangeelne Luteri Kirik (EELK) oma dokumendivaramuga.Minu vanaisa Bruno Linneberg oli koos vend Kurtiga Eesti mereväeohvitser. Vabadussõja päevil oli ta kadett, kes teenis Eesti laevadel, alguses Lembitul ja hiljem Lennukil. Lisaks muudele aumärkidele omistati talle Vabadusrist. Vabadussõja järel saadeti nad väljaõpet jätkama Suurbritannia kuninglikku mereväkke. Nendega koos õppis Ühendkuningriigis ka Johannes Santpank, kellest sai hiljem Eesti Merejõudude juhataja. Tagasi Eestisse jõudes oli Bruno muuhulgas ka Eesti ja Briti merejõudude vaheline kontaktametnik, kes keskendus ennekõike luurega seonduvale. Lisaks luuretööle oli ta Eesti Mereakadeemia komandant ja täitis 1940. aastal lühidalt Merejõudude staabiülema ülesandeid. See oli tema, kes neutraalse suveräänse riigi osas kehtivat protokolli järgides andis Poola allveelaevale Orzeł“ loa sadamasse sisenemiseks, kuid ühtlasi ka korralduse aluse interneerimiseks ja desarmeerimiseks.Pärast seda, kui Nõukogude Liit Eesti 1940. aastal okupeeris ja teda ähvardas surma- või väljasaatmisoht, otsis ta võimalust teha koostööd Ühendkuningriigiga. Kuna britid ei nõustunud vastu võtma ta perekonda, siis pöördus ta sakslaste poole. See oli toona igati loomulik valik, kuna nii tema kui ka paljud teised eestlased olid huvitatud sakslastega koostööst (mitte nende heaks töötamisest), kuna sellal olid sakslased Eesti iseseisvuse taastamise kõige tõenäolisemad toetajad. Sakslased võtsid ta vastu koos perekonnaga. Üheks põhjuseks oli kindlasti asjaolu, et Balti riike ja Läänemerd hästi tundva Bruno teadmised olid üliväärtuslikud Venemaale kallaletungiplaani – operatsiooni Barbarossa – seisukohast.Bruno osales aktiivselt eestlaste päästmisel sõjaaegse okupatsiooni küüsist, aidates neil Rootsi pageda. Sõja lõpupäevil sattus ta Nõukogude vägede kätte vangi. Ööl enne seda, kui teda ootas surmanuhtlus või vangilaager, saatis Briti luureteenistus teda päästma ja Ühendkuningriiki toimetama oma lennuki. Seejärel veetis ta kaks aastat Wolverhamptonis väidetavalt sõjavangina, kuid tegelikult varustas ta Briti luureteenistust talle teada oleva salainfoga. Ta jõudis koos perekonnaga Rootsi, kus leidis töökoha Stockholmi liitlasvägede esinduse (Allied High Commission) juures. Ta suri 1964. aastal.Minu ema ja isa kohtusid Stockholmis ning ema läks koos isaga Ühendkuningriiki, kus nad abiellusid. Ema suri 1988. aastal, vahetult enne laulvat revolutsiooni ja Eesti taasiseseisvumist. Ta ei jõudnud kunagi koju tagasi.2015. aastal toimetasin oma vanaisa aurahad Eesti Meremuuseumisse Tallinnas ja neist saab pärast muuseumis aset leidvate renoveerimistööde lõppu 2019. aastal koos tema fotode ja elulooga osa püsiekspositsioonist. Teda peetakse tänu tema osalusele Eesti võitluses iseseisvuse pärast, tegevusele nii sõdadevahelisel perioodil kui ka sellele järgnenud teises maailmasõjas oluliseks figuuriks Eesti ajaloos.Martin Allison Booth

Ma sattusin Raudiku külla esimest korda siis, kui piiritsooni tulnud võõrast igal sammul valvati ja jälgiti, sest suur Nõukogude riik oli oma piiride puutumatuse pärast alalises hirmus. Mind võlus selle paiga kaunis loodus ja ahistas see, et seal peremehetsesid võõrastes mundrites inimesed, kes olid Eestimaa ja eestlaste peremeesteks saanud. Saatuse tahtel olen hiljem käinud Raudikul kümnete aastate jooksul, elanud kaasa selle rannikuküla allakäigule ja tundnud rõõmu, et lõpuks on elu selles kodututega asustatud külas hakanud ülesmäge minema. Ärgu otsitagu selles romaanis konkreetseid paiku ja inimesi, sest tegevus võib toimuda mis tahes põhjaranniku külas. Meie maarahva käekäik on poole sajandi jooksul selleks piisavalt ühetaoline olnud.

Mudlumi esimene avalikult ilmunud novell «Minu tädi Ellen» nomineeriti Tuglase auhinnale. See raamat sisaldab Elleni-lugu, ja veel 22 teist juttu, mõnedki neist kannavad sisu, mis on romaani mõõtu. Kokku moodustub neist üks suur lugu, mis räägib elust maailmas, siin, Eestis. Räägib enamasti lihtsalt ja lõbusalt, aga vahel ka kurvalt ja tõsiselt. Igaüht võib haarata äratundmine, nagu oleks seal killukesi tema elust, sest ega see üksik nii palju üldisest ei erinegi. Autor ise ütleb, et ta juttudes on loetelu-tüüpi narratiiv, pole vaja muud teha kui kõik maailma asjad üles lugeda ja näpuotsaga natuke tõsiseid mõtteid vahele visata.

Üsna Reykjavíki külje all seisab konarlikul ja kõledal laavaväljal Lüllikivi nime kandev kaljurahn. Kunagi hukati seal kurjategijaid, nüüd aga käivad seda kohta vaatamas turistid. Käivad kuni hommikuni, mil kaljult leitakse poodud mees …Mehe rinda löödud nael kinnitab, et tegemist ei ole enesetapuga. Tema luksuskorterisse saadetud politseinikke ootab ees veel üks mõistatus – keegi on sinna viinud ja üksipäini jätnud nelja-aastase poisipõnni. Poiss ei paista ohvriga kuidagiviisi seotud olevat, tema vanemaid ei leita ja lapse joonistuste järgi võiks arvata, et ta on olnud millegi kohutava tunnistaja.Uurija Huldar hakkab jahtima tapjat, temaga keerulistes suhetes olev lastepsühholoog Freyja aga otsima poisi vanemaid, ning tasapisi tulebki päevavalgele vägivalla, päratu rikkuse ja kättemaksuga täidetud karm sündmusteahel …„Lüllikivi“ on neljas osa Freyja ja Huldari sarjast.

Arglik kevad" on triloogia viimane osa, järg romaanidele «Sügisvalgus» ja «Tuisune talv». Läheneva kevade värsked läänetuuled toovad metsadetagusesse Harinõmme külla uut elu ja uusi suhtumisi. See on siinmail enneolematu ärkamine, mis sunnib maainimest nii mõndagi ümber hindama, et kiiresti muutuvast elust osa saada. Laanehaua metsamajakesse toob see arglik kevad aga sootuks teistmoodi, küll rahutu, aga lootusrikka elu.