Книги, похожие на «Virginia Sands, Iga mehe unistus»

Kultuurkapitali kirjanduse aastapreemia nominent 2019!Maire astus oma väravast välja ja hakkas mööda Pojengilehe tänavat Lehtla keskpunkti poole kõndima. Ta teadis, et kui ta vaatab Juhani akendest sisse sel hetkel, mil ta on kuti majast juba peaaegu möödumas, näeb ta teda viskiklaasiga köögilaua taga istumas, oma peene sülearvuti taga, üks käsi toetamas laupa, sõrmed juustesse põimunud. Seal ta oligi, aga täna nokkis ta ennastunustavalt nina.„Sellel mehel on tõesti hekki vaja,“ turtsatas Maire.Katsi ja Petsi köök, kus parasjagu oli Vicky enda teadmata põhjustanud ühepajatoidu teemalise skandaali, paistis maja sisemusest kätte läbi pikliku elutoa.„Tunneli lõpus on köök,“ tuli Mairele pähe imelik assotsiatsioon. Talle tundus ka kummaline, et pererahvas, kes käib tihti jooksmas ja peaks oma maja nägema sama nurga alt kui jalutajad, pole kursis, mis paistab ja mis mitte. Kats vehkis parasjagu vihaselt pannilabidaga, viskas selle siis maha ja tuiskas minema.Lehtlas on põhjalik naabrivalve, kuid mitte niivõrd turvakaalutlustel. Palju huvitavam on lugeda naabrite raha, piiluda akendesse ja levitada kuulujutte. Sotsmeedia annab selleks rohkem võimalusi kui kunagi varem. Draamad valguvad aga ka pärisellu, kuni olukord lõpuks täiesti käest ära läheb.

Romaan jälgib nelja õe ja nende perekondade kirjut ja paljuski traagilist elukäiku möödunud sajandi viimasel kolmandikul. Lugeja ees avaneb lehvikuna galerii nõukogude okupatsiooni poolt segipaisatud ja muserdatud inimsaatusi. Küüditamise varjud, mälestuste varjud… ja ka võõra võimu truualamlikest teenritest sel kohutaval okupatsiooniajal said otsekui iseeneste kahvatud varjud… – see oligi ju nagu variserlik varjude ühiskond! Kuid üha rohkem jõuab kohale ka värskendavaid tuuli vabast maailmast – nii Ameerikast kui ka Saksamaalt, kuhu kaks õde oma elujärjega on jõudnud… Ehkki romaan Varjud kuulub viienda raamatuna perekonnasaagast romaanitsüklisse Äikese varjud, mille lisaks sellele moodustavad romaanid Enne äikest (2007), Äike (2008), Pärast äikest (2008), Välgust tabatud (2009) ning aastal 2010 ümbertöötatuna ja täiendatuna ilmunud Varjude allee, võib teda käsitleda ka iseseisva raamatuna.

Hiljuti pensionile jäänud, malbe loomuga Harold Fry saab ootamatult kirja vanalt sõbrannalt Queenie Hennessylt. Ta pole Queenie´st juba paarkümmend aastat midagi kuulnud. Naine on haige ja ta kirjutab, et Haroldiga hüvasti jätta. Mees ei tea, mida küll Queenie´le vastata, ta läheb korraks õue, et naisele mõeldud kiri posti panna, ent mõtleb käigupealt ümber ja otsustab sõnumi isiklikult 600 miili kaugusele viia. Ta usub, et kuni ta kõnnib, püsib sõbranna elus. Nii asub Harold ilma matkasaabaste, vihmavarju, kaardi ja mobiiltelefonita uskumatule palverännakule läbi Inglismaa. Teel kohtub ta võõrastega, kes äratavad ellu valusaid mälestusi aegadest, mil tema abielu Maureeniga oli alles värske ja paljutõotav kui ka eluperioodist, mil see enam nii ei olnud. Samal ajal ootab aga Haroldi kibestunud abikaasa Maureen oma kaasat koju. Iroonilisel kombel hakkab naine, keda mehe äkiline kadumine vapustab, mehest puudust tundma. Kas Harold ja Maureen suudavad nendevahelise kuristiku ületada? Ja kas Queenie on elus, kui Harold tema juurde jõuab? “Harold Fry uskumatu palverännak” on Briti kirjaniku Rachel Joyce´i esikromaan. Enne seda kirjutas Joyce peamiselt näidendeid raadioteatrile. Ka üdini sümpaatne Harold Fry oli esialgu hoopis ühe Joyce´i raadioteatritüki tegelane. “Harold Fry uskumatut palverännakut” peeti üheks 2012. aasta olulisemaks Briti debüütromaaniks ning see valiti Bookeri auhinna nominentide sekka.

See romaan on jõuline ning hingeminev lugu armastusest ja kaotusest.Mõned inimesed vahivad aastaid armastusele otse näkku, enne kui selle üles leiavad. Zoe ja Ed rajasid ringi ekseldes teed täiskasvanuikka erinevaid radu pidi – ent alati samas suunas. Aastaid hiljem, olles loovinud juhutööde ja ajutiste elupaikade vahel, lööb nende tunne viimaks õitsele. Nende ühine tulevik näib olevat kindel.Siis juhtub midagi mõeldamatut.Ühel hommikul jalgrattaga tööle sõites saab Ed bussilt löögi ning hukkub. Nüüd tuleb Zoel leida viis, kuidas edasi elada. Aga ta pole valmis laskma mälestustel minna. Kuidas saaks ta unustada neid õnnelikke aegu, nende esimest suudlust, kõike, mida nad olid üheskoos üles ehitanud?Zoe otsustab, et peab ütlema Edile asju, mida ta pole kunagi varem öelnud.Nüüd on liiga hilja. Või kas on?Lugu saab alguse lõpust. Aga see lõpp on alles algus.Clare Swatmani debüütromaan (2016) on ilmumisjärgse aasta jooksul tõlgitud juba paarikümnesse keelde ja paelub üha uusi lugejaid.