Книги, похожие на «Friedrich Holderlin, Hyperion»

Miks on sügavam arusaamine maailmast haruldane? Miks peab kultuur unustama? Kuidas on seotud Eesti teadus ja siinsete maastike rütmid? Kuidas peaks inimene mõtlema, et elada tasakaalus looduse, teiste inimeste ja iseenesega? Need on mõned küsimused, millele semiootik ja bioloog Kalevi Kull on oma kirjutistes vastust otsinud. Raamat sisaldab valitud tsitaate Kalevi Kulli eestikeelsetest artiklitest ning pakub sissevaate tema mõtteilma.

Oma tuntuimas teoses visandab Campanella ideaalriigi, mille kodanikud elavad omalaadses kommuunis: eraomandit seal ei tunta, kõik tööd tehakse ära ühiselt ning igaüks saab pidada ametit, „mille peale tal kõige rohkem soont ja hakkamist on“. Ridade vahele on mõistagi pikitud ka kriitikat autori kaasaegsete elukorralduse ja tol ajal valitsenud mõtteviiside pihta. Campanella lootis, et Päikeselinna-sarnast ideaalriiki on võimalik ka tegelikkuses ellu kutsuda, ja eri vahendeid appi võttes prooviski ta seda korduvalt teha. Tema katsed olid küll määratud läbikukkumisele, ometi leidsid mitmed tema ideed hiljem edasi arendamist, need oli eeskujuks nii prantsuse revolutsionääridele kui ka XIX sajandi positivistidele ja sotsialistidele.„Päikeselinna“ uustrükk ilmub redigeeritud tõlkes ning täiendatud kommentaaride ja saatesõnaga.

Omapärane luulekogu, inspireeritud Õnne tänava Alma ja tema austaja Einari loost.“Teemade valik on siin laialdane alates armust, valust, mõtisklustest ja lõppedes filosoofilise kõikemõistvusega. Tähelepanuväärsed on tema [Einar Karmiku] tähelepanekud õnne, viimse armastuse, saabunud eluõhtu rõõmude kohta jne. Eriti muljetavaldavad on tema melanhoolsed passaažid õnneihalusest ja õnnetänavalt leitu suhtes. Nagu ta ise ühel nukrushetkel allakirjutanule tunnistas – kui juba Petrarcal oli Laura, miks siis temal, Einaril, ei või muusaks olla Õnne tänava Alma,” kirjutab Ago-Endrik Kerge lembesalmiku saatesõnas.

Vene klassiku Aleksandr Kuprini jutustus.

Elas kord mölder, kes pärandas oma kolmele pojale veski, eesli ja kassi. Peagi jagati vara ära. Vanim sai endale veski, keskmine eesli ja noorimale jäi vaid kass.Kõige noorem vend ahastas: „Mu vanemad vennad saavad koostööd tehes lihtsalt elatist teenida, kuid mulle jäi toita vaid see õnnetu kass.“Oma isanda juttu kuulnud kass ütles tõsisel häälel: „Ära muretse. Anna mulle kott ja lase mulle saapad teha, et saaksin lipata läbi muda ja põõsaste, ning sa näed, et sinu osa pärandusest ei olegi nii halb, kui sa arvad.“