Книги, похожие на «Martin Allison Booth, Hunt metsas»

Mia Kankimäki jätab 38-aastaselt töö Helsingi kirjastuses, sest tal on sellest ja kogu oma elust mõõt täis. Soomlanna sõidab Kyōtosse tuhat aastat tagasi elanud õuedaami Sei Shōnagoni jälgi ajama. Mia ei tunne Kyōtos kedagi ega oska jaapani keelt, kuid ta on lugenud inglise keeles Sei „Padjaraamatut” ja tunneb selle autoriga sügavat hingesugulust – Sei tundub imetlusväärselt kaasaegne ning tema mõtisklused ja tähelepanekud elust võiksid kuuluda kas või Virginia Woolfile. Õuedaami nimekirjad võluvatest, ärritavatest ja elegantsetest asjadest ning neist, mis südame kiiremini põksuma panevad, on otsekui blogisissekanded – niivõrd värskelt kõlavad need.Jaapani eluga harjumine võtab aega, kuid õige pea kisub see Mia kaasa. Soomlanna vaimustub templitest, kirsiõitest, Kamo jõe leinapajudest, kabukiteatrist, teemajadest. Kirjutava reisija elamustest sünnib tõsielulugu, mida saab lugeda otsekui romaani. Mia taipab oma imetletud õuedaami jälgi ajades sedagi, mida ta ise elult tahab.

Kolmas raamat populaarsest sarjast „Tõde või tegu“ kannab alapealkirja „Tõde“. Ja paljud küsimused, mis on Stellat kaua aega vaevanud, saavadki vastuse. Aga tõde ei selgu lihtsalt niisama – Stellal ja tema sõpradel Johannesel, Priidul ja Kärdil tuleb selle nimel kõvasti vaeva näha. Neil tuleb teoks teha õige iseäralik plaan, et teada saada, kus on Stella ema ja mis mees ikkagi on tema isa. Malbe, aga samas tragi peategelane on valmis isegi oma elu ohtu seadma, et lastekodust pääseda.Lisaks sellele keerulisele ettevõtmisele tuleb Stellal hakkama saada sündmustega, mis hargnevad lastekodus, kus kasvandikel tuleb suvel ära teha kohustuslik praktika eri kohtades. Stella, kes saadetakse praktikale vaimse tervise keskusse, avastab, et tema toakaaslane Annabel hiilib öösiti ühikatoast kuhugi välja, ja kui tüdruk ühel hilisõhtul talle järgneb, on tagajärg õige hull. Mis asju ülimalt kahtlaselt käituv Annabel ikkagi ajab? Mõni tüdruk lastekodus paistab üht-teist teadvat, aga saladust varjatakse ülima hoolega. Tagatipuks peab end kummaliselt üleval ka lastekodu kasvataja.Kärdi ja tema õpetaja inetuks kiskunud armuafäär leiab lahenduse. Stella enda ja Johannese armastus ei kulge sugugi takistusteta. Johannese ema püüab poega endale hoida, Stella aga avastab, et talle on tekkinud teinegi austaja. Üldse, saatus ei taha, et Stella elus oleks kõik lihtne ja selge. Temaga võtab ootamatult ühendust poolõde Sandra, kellest ta peaaegu mitte midagi ei tea.Kristi Piiper (snd 1983) on peale „Tõde ja tegu“ triloogia kirjutanud veel kaks teost. 2015. aastal ilmus kirjastuses Tänapäev tema sulest lasteraamat „Salapaha“ ja 2018. aastal “Kuidas mu isa uue töö sai”.

Mulle meeldib mõelda, et meie elus ongi peatükid. Mariannel on elus olnud kaks suurt peatükki – ajakirjandus ja poliitika. Ootan kannatamatult, milline saab olema kolmas.Neeme RaudVäga huvitav ja kaasahaarav lugemine. Eriti meeldisid mulle peatükid, milles on kirjeldatud eurosaadiku tegevust nii Brüsselis kui ka esindajana kolmandates riikides. Koduses Riigikogus toimuv ja erakondade omavahelised nääklemised on kajastatud iga päev japõhjalikult pressis, aga Brüsseli „köögipool“ ei ole leidnud enne sedavõrd põhjalikku käsitlust. Aitäh, Marianne!Ruth OltjerMarianne Mikko on pannud kirja oma loo senisest tegutsemisest nii Eesti poliitikas kui ka Euroopa Parlamendis. Ta on teinud seda kire ja tugeva isikliku positsiooniga. See teebki Marianne Mikko mälestused lähiajaloost hästi loetavaks, omanäoliseks ja emotsionaalseks.Puudutab see siis erisuhet Pärnumaa kaluritega, Gandhi taskuräti lugu või Põhja-Korea-visiidi liigutavat lõppu. Neid ja teisi lugusid on autoril palju rääkida. On nii üllatusi kui ka äratundmist.Urmas Paet

„Pisikesed elud“ (ilmunud 1984) on minajutustaja sügavaltpoeetiline sissevaade oma lihtsat päritolu esivanemate ning lapsepõlve- janoorukiea tuttavate elusaatustesse. Raamat koosneb kaheksast novellist võilühiromaanist, kus proustilik mälutöö lõimub rimbaud’liku järsu, kohatihallutsinatoorse poeetikaga – nägemus muutub tegelikkuseks ja tegelikkusnägemuseks. Siduva teemana läbivad raamatut autori enese kirjanikuks saamisevaevad, arutlused autori staatuse üle kõigis selle kõrgustes ja madalustes.Pierre Michon on sündinud 1945. aastal Kesk-PrantsusmaalChâtelus-le-Marcheix’ külakeses. Pärast kirjandusõpinguid ülikoolis pidasta mitmeid ajutisi ameteid, olles veendunud oma kirjanikukutsumuses ja jäädesrahaliselt üha viletsamasse seisu. „Pisikesed elud“ on tema esimene romaan,mille kohta ta on öelnud, et see raamat päästis ta: temast pidi saamakirjanik või paadialune. Tänaseks on Michon avaldanud mõniteist romaani,jutukogu ja kirjanduslikku uurimust, millest mitmed kuuluvad prantsuse kaasaegsekirjanduse klassikasse.Anti Saar (snd 1980) on kirjanik ja tõlkija. Tema eestinduses on viimase kümneaasta jooksul ilmunud teoreetilisi teoseid prantsuse filosoofiast jahumanitaarteadustest (Blanchot, Debord, Mauss, Lévi-Strauss, Latour,Deleuze/Guattari) ning käesoleva ja möödunud sajandi proosat (Breton, Perec,Beigbeder, Claudel, Pennac, Kalda).Raamatu väljaandmist on rahaliselt toetanud Euroopa Komisjon.

Kui Andres Västrik viimati kalal käis, tõmbas ta välja suure havi, kaheksakilose, roostes landid rippusid armilise lõua küljes. Kuid seekord tõmmati vanapoiss ise välja ja landi otsas siputas seega 90 kilo pohmellis testosterooni. Palju ei puudunud, et ta oleks trofeeks tehtud ja teistele hoiatuseks sabapidi üles riputatud. Koos dzhiif Reinu-, äpardunud gängiliikme Kalle- ja kümnete teiste jipi-aiee-dega.