Книги, похожие на «Katrin Johanson, Hundirada»

Metsadetaguse Harinõmme küla elanikes tekitab elevust teade, et ammu maha jäetud ja varemetes Laanehaua metsavahikoht on saanud endale uue omaniku – senise ehitajaametiga lõpparved teinud linnamees Sander Karm hakkab endale vanaduspäeviks kodu ehitama. Tegusa üksikuks jäänud mehe vastu hakkavad kõigepealt huvi tundma Harinõmme jutukad naised, Sander Karmi erakuelu saab aga hoopis uue suuna pärast tutvumist temast palju noorema Liisiga, kes mehele tema ammuses liiklusõnnetuses hukkunud tütart meenutab.

Taani kuninga eri meelt vasallide vahel puhkenud kodusõda veereb 1343. aasta kevadel ja suvel verise pöörisena üle Eestimaa hertsogkonna, jättes maha suitsevad ahervaremed ja koletu hulga tapetuid. Mässutuli süttib peagi ka Lääne- ja Saaremaal.Sajad põgenikud valguvad Saksa ordu valduses olevatele Liivimaa aladele, kus nad ordulinnustest varju otsides pajatavad õõvastavaid lugusid mässajate hirmutegudest. Orduvennad oleks seda just nagu oodanud. Hämmastava nobedusega kogunevad orduväed Eestimaa piiridele ja ettesattuvaid talupoegade salku maha nottides ratsutab ordumeister otse Tallinna alla, kus purustab mässuliste peaväe. Raehärrad ja Toompeale varjunud Taani kuninga vasallid paluvad ordult kaitset, mida ordumeister armulikult ka lubab.Pöide ordukantsi enda kätte saanud Saaremaa ülikud hakkavad samal ajal valmistuma ordu tasuretkeks. Pöide tapatalgute järgne joovastus muutub peagi ebakindluseks tuleviku ees, niigi hapravõitu üksmeelt õõnestab aga Pöide kihlakunna mõjukate suguvõsade omavaheline rivaalitsemine.Vääramatu tormina silmapiiril varitsev sõda paneb proovile inimeste meelekindluse, omavahelised suhted ja nii mõnigi, keda me arvasime läbi ja lõhki tundvat, osutub hoopistükkis kellekski teiseks.

Just sel hetkel märkasin, kuidas kutsikas, kellest sai Lily, näris mu kingapaela. Ta laskus maadligi ja hakkas tagurdama, kuni mu pael tasahaaval sõlmest lahti tuli.„Tere, sa imetore…” Kükitasin maha ja uurisin järele. „Tüdruk.”„Tema on meie äbarik, seesama jah,” kostis proua mõningase ükskõiksusega.Tõstsin äbariku sülle ja ta puges mulle lõua alla, saba kiikumas nagu maailma kõige väiksema ja haprama kappkella pendel.„Mina olen Edward. Mind kutsutakse Tediks,” sosistasin ma kutsikale kõrva, enne kui langetasin oma kõrva ta pealae ligi. Kuulsin teda esimest korda rääkimas.SEE! SIIN! ON! NÜÜD! MINU! KODU!Ja oligi.Niipea kui lugeja “Lily ja kaheksajala” avab, ootab teda ees unustamatu teekond. Selle romaani võlu ilmneb lugemise käigus ja sestap laseme lugejal endal seda maailma avastada ega reeda liiga palju üksikasju.Lugu räägib ühest kallist olendist: sellest, keda usaldad, kelleta ei suuda elada. Ted Flaski jaoks on selleks kalliks olendiks tema vananev kaaslane Lily, kes on juhtumisi koer.“Lily ja kaheksajalg” tuletab meile meelde, mis tunne on palavalt armastada, kui raskeks võib osutuda minnalaskmine ning kuidas meie elu suurimaks võitluseks ongi võitlus nende nimel, kes on meile kallid.Steven Rowley on töötanud vabakutselise kirjanikuna, kolumnistina ja stsenaristina. Ta on pärit Maine’i osariigist Portlandist, praegu elab ta Los Angeleses koos oma elukaaslase ja koeraga.

Mida teeb üks isa oma perekonna kaitsmiseks maailmas, milles on lahvatanud sõjaline konflikt? Kuidas ta toime tuleb, kui küsitavaks on muutunud tema enda ellujäämisvõimalused topeltagendina otse natside režiimi südames? „Hunt metsas“ on lugu ühe Eesti perekonna kogemustest teise maailmasõja päevil. Kaks venda, kaks Eesti mereväeohvitseri, kes saatuse tahtel sattusid sõjas teine teisele poole rindejoont. Bruno Linneberg teenis Saksa mereväes, tema vend Kurt Linneberg Nõukogude Liidu laevastikus. Tegemist on köitva kooslusega eluloost ja ajaloolisest romaanist, millest kasvas välja sõjapõnevik.On aasta 1940. Nõukogude Venemaa sõjaväebaasid on Eestis kindlalt kanda kinnitanud. Eesti kõrgemaid sõjaväelasi ähvardab oht saada hukatud. Paljud pagevad läände. Nende seas on ka vabadussõjas võidelnud, Briti kuninglikus mereväes väljaõppe saanud ja Eesti mereväes kõrgele positsioonile jõudnud kaptenleitnant Hendrik Kotkas. Oma perekonna päästmise nimel on mees sunnitud liituma sakslastega, kelles ta näeb Eesti Vene okupatsiooni alt vabastajaid. Temast saab luureohvitser, kes tegutseb samas topeltagendina brittide kasuks. Spioon.Samal ajal peab mehe Königsbergi elama asunud perekond, naine ja kaks last, hakkama saama võõral maal, umbusuga täidetud keskkonnas, kus uustulnukaid kahtlustava pilguga vaadatakse ja nende tegemistel silma peal hoitakse. Mehe Eestisse jäänud vend, samuti Eesti mereväeohvitser, on saatuse tahtel sattunud teisele poole rindejoont.„Hunt metsas“ on haarav kooslus eluloost ja ajaloolisest romaanist, millest kasvas välja sõjapõnevik. Eelkõige on see aga lugu ühe Eesti perekonna saatusest teise maailmasõja päevil. Selle aluseks on autori eestlasest vanaisa Bruno Linnebergi ja ta perekonna lugu ning tegelikult aset leidnud sündmused.Martin Allison Booth on sündinud 1954. aastal Suurbritannias. Tema vanaema põgenes 1940. aastal Eestist sõja jalust Königsbergi ja pärast sõda Rootsi. Ta on töötanud BBCs ja ITVs.Autori luguMa olen Eesti juurtega. Mu ema ja tema perekond – Linnebergid ja Toferid – on valdavalt pärit Tallinnast. „Hunt metsas“ on Eesti lugu, mille taga on mu perekonna läbielamised Läänemere piirkonnas teise maailmasõja keerises. Tegemist on looga inimestest, kes olid sunnitud taluma suurriikide poliitiliste ambitsioonide tagajärgesid. Sarnaselt sadade tuhandete teiste eestlaste lugudega on seegi traagiline lugu kaotustest ja pagulaselust. See on lugu tavalistest inimestest, kes pidid nende kontrolli alt väljas olevates olukordades tegema võimatuna tunduvaid otsuseid ja elama erakordset elu.Loo keskmes on mu ema ja vanaisa läbielatu. Andsin neile raamatus uued nimed, kuna pidin teatud sündmustele ilukirjandusliku tausta looma. Sellele vaatamata on raamatu kondikava üles ehitatud nendega aset leidnud sündmustele. Kõikide faktide ja sündmuste järjekorra täpne paikapanek osutus vahemaid ja aegade udu, okupatsiooni ja eksiili arvestades mõistagi võimatuks. Seda võivad kinnitada paljud teisedki Eesti perekonnad, kes pidid sarnastest katsumustes läbi tulema. Ometi on – nagu elulooliste romaanide puhul ikka – igal leheküljel peidus tõetera. Kirjapandu põhineb paljuski lugudel, mida vanemad mulle rääkisid, kui olin laps. Mitmed faktid on leidnud edasise uurimise põhjal kinnitust ja siin ulatasid abikäe Eesti Meremuuseum ja Eesti Evangeelne Luteri Kirik (EELK) oma dokumendivaramuga.Minu vanaisa Bruno Linneberg oli koos vend Kurtiga Eesti mereväeohvitser. Vabadussõja päevil oli ta kadett, kes teenis Eesti laevadel, alguses Lembitul ja hiljem Lennukil. Lisaks muudele aumärkidele omistati talle Vabadusrist. Vabadussõja järel saadeti nad väljaõpet jätkama Suurbritannia kuninglikku mereväkke. Nendega koos õppis Ühendkuningriigis ka Johannes Santpank, kellest sai hiljem Eesti Merejõudude juhataja. Tagasi Eestisse jõudes oli Bruno muuhulgas ka Eesti ja Briti merejõudude vaheline kontaktametnik, kes keskendus ennekõike luurega seonduvale. Lisaks luuretööle oli ta Eesti Mereakadeemia komandant ja täitis 1940. aastal lühidalt Merejõudude staabiülema ülesandeid. See oli tema, kes neutraalse suveräänse riigi osas kehtivat protokolli järgides andis Poola allveelaevale Orzeł“ loa sadamasse sisenemiseks, kuid ühtlasi ka korralduse aluse interneerimiseks ja desarmeerimiseks.Pärast seda, kui Nõukogude Liit Eesti 1940. aastal okupeeris ja teda ähvardas surma- või väljasaatmisoht, otsis ta võimalust teha koostööd Ühendkuningriigiga. Kuna britid ei nõustunud vastu võtma ta perekonda, siis pöördus ta sakslaste poole. See oli toona igati loomulik valik, kuna nii tema kui ka paljud teised eestlased olid huvitatud sakslastega koostööst (mitte nende heaks töötamisest), kuna sellal olid sakslased Eesti iseseisvuse taastamise kõige tõenäolisemad toetajad. Sakslased võtsid ta vastu koos perekonnaga. Üheks põhjuseks oli kindlasti asjaolu, et Balti riike ja Läänemerd hästi tundva Bruno teadmised olid üliväärtuslikud Venemaale kallaletungiplaani – operatsiooni Barbarossa – seisukohast.Bruno osales aktiivselt eestlaste päästmisel sõjaaegse okupatsiooni küüsist, aidates neil Rootsi pageda. Sõja lõpupäevil sattus ta Nõukogude vägede kätte vangi. Ööl enne seda, kui teda ootas surmanuhtlus või vangilaager, saatis Briti luureteenistus teda päästma ja Ühendkuningriiki toimetama oma lennuki. Seejärel veetis ta kaks aastat Wolverhamptonis väidetavalt sõjavangina, kuid tegelikult varustas ta Briti luureteenistust talle teada oleva salainfoga. Ta jõudis koos perekonnaga Rootsi, kus leidis töökoha Stockholmi liitlasvägede esinduse (Allied High Commission) juures. Ta suri 1964. aastal.Minu ema ja isa kohtusid Stockholmis ning ema läks koos isaga Ühendkuningriiki, kus nad abiellusid. Ema suri 1988. aastal, vahetult enne laulvat revolutsiooni ja Eesti taasiseseisvumist. Ta ei jõudnud kunagi koju tagasi.2015. aastal toimetasin oma vanaisa aurahad Eesti Meremuuseumisse Tallinnas ja neist saab pärast muuseumis aset leidvate renoveerimistööde lõppu 2019. aastal koos tema fotode ja elulooga osa püsiekspositsioonist. Teda peetakse tänu tema osalusele Eesti võitluses iseseisvuse pärast, tegevusele nii sõdadevahelisel perioodil kui ka sellele järgnenud teises maailmasõjas oluliseks figuuriks Eesti ajaloos.Martin Allison Booth