Книги, похожие на «Tamur Kusnets, Hundipäikese aeg II. Vaen võtab verejälge»

Neljaosalise sarja esimene raamat. Igatsus meeletu armastuse järele on peamiseks põhjuseks, et seni turvalist elu elanud, kuid seikluslik Mikelina alustab kooselu lennureisil juhuslikult kohatud Christosega. Modellivälimusega kaarismaatiline näiv mees on põnev ja saladuslik, tema vägivaldne käitumine ja kindlad viited valgustkartvale olevikule neiut ei hirmuta. Vastupidi. Armastuse nimel on Mikelina valmis ka ise kuritegelikule teele asuma. Või aitavad neiu totaalsele muutusele kaasa hoopis keeruliseks muutunud suhted sõpradega ja probleemid tööl? Mida sina arvad? Raamatule järgnevad „Kättemaksu ballaad“, „Ahvatluse ingel“ ja „Taluvuse karikas“

Needusest moonutatud näoga noor naine Lana oli Torrenisse tulles lootnud õhinal oma silmaga näha kuningriigi müstilisi olevusi ning maagia praktiseerimist. Ta sai paraku rohkem kui oli eales karta osanud, mis tähendas, et ellujäämise nimel võitles ta nüüd nii inimeste eelarvamuste kui iseenda süveneva depressiooniga.Kui tema tee ristus tagaotsitava Rownov Tristesiga, pakkus viimane talle ajutist peavarju väikeses räämas majakeses keset metsi, eelduselt et naine nõustub mehe ja ühe upsaka neiu, Bethany, asukohta mitte reetma. Meeleheitel naine sõlmib kokkuleppe, aga see tõmbab teda ennast ootamatult kaasa afääri Torreni kroonprintsessi kadumisega ja sõja puhkemise ohuga naaberriigist Swilundist. Nagu naine poleks piisavalt ebamugavas olukorras, et Lana armub majaperemees Rownovi, siis pärast peaaegu surmavat õnnetust Necroni võlumetsas, ootab Lanat ees maagiline muundumine, mis annab tõuke täiesti uuele sündmuste ahelale ja identiteedi tekkimisele.

Leelo Kassikäpa ainult täiskasvanutele mõeldud kogumik „Pikantsed jutukesed” koosneb kahekümnest erootilise alatooniga lookesest, mis on kohati väga üksikasjaliku seksistseeni kirjeldusega vürtsitatud. Siiski ei kohta me rõvedaid väljendeid, vaid naiselikult pehmes kõnepruugis kaasahaaravaid ladusaid lookesi, mille kohta naissoost lugeja avaldas arvamust, et üht rida lugedes haaravad silmad juba kiiresti järgmist. Meessoost lugeja arvamusel on neid lugusid võimatu lugeda, ilma et nad sind „käima tõmbaks”. Sellisel juhul on need lookesed meie madala iibe korral igati teretulnud vaheldus välismaistele pornosaitidele, mida, olgem ausad, mõned mehed suure andumusega vaatavad.… Mees ei andnud talle aega pikalt mõelda. Asus kohe energiliselt tegutsema, tema nõudlikud käed kobasid naise ihu ja liikusid sihikindlalt allapoole – keelatud tsooni. Katre ei suutnud enam tõrkuda, ühtegi mõtet ei olnud peas. Kindlasti oli selles omajagu süüd joodud veinil. Mõistus oli tema keha reetnud ja ürgsele kutsele valla jätnud. Seda olukorda mees nüüd kiiresti kasutaski. Tema käsi liikus mööda naise paljast säärt ülespoole … siis veel kõrgemale … lõpuks ei olnudki enam kuhugi liikuda ja selles kohas tundis mehe käsi, et naine on tema jaoks täiesti valmis. Seejärel pani mees oma teise käe naise alaseljale ja sealt edasi aluspükste ääre alla, paljale ihule. Peatus hetkeks kõhklevalt, justkui luba küsides …

Ühe rühma päevik Selle hirmsa ja rõõmustava raamatu kirjutas Henri Barbusse, inimene, kes tegi ise läbi kõik sõja koledused. See ei ole geniaalse Lev Tolstoi paraadlik raamat, milles geenius uuris sõda kauges minevikus; see pole Verta Sutneri pisarlik teos “Maha sõda“, mis on kirjutatud hea kavatsusega, kuid ei suuda kedagi veenda ega kellegi veendumusi muuta. See on lihtne raamat täis prohvetlikku viha, see on esimene raamat, mis kõneleb sõjast lihtsalt ja karmilt, rahulikult ja tõe määratu jõuga. Temas pole kujundeid, millega sõda romantiseeritakse, millega tema verist ja porist õudust vikerkaarevärviliseks võõbatakse. Maksim Gorki