Книги, похожие на «Khalil Gibran, Hullumeelne. Tähendamissõnad ja luuletused»

Igast inimesest jäävad eluteele jäljed. Nendest moodustub rada, mida tema järeltulijad järjest püsivamaks ja laiemaks tallavad, et hilisematel põlvkondadel oleks kergem seda mööda kõndida.Erandliku elusaatusega Helene oli tubli maanaine, kellel paraku ei olnud järeltulijaid. Ta tegi oma igapäevatööd nurisemata ja muretsemata, et tema tööst siia ellu jäetud jälg on nagu lummetallatud rada, mis järgmisel kevadel kaob ja olematusse haihtub.

Reklaamiagentuuris töötav Klara Vinter oli enda meelest edukas, sest miks muidu teda jälgiti ja kadestati. Kes ta oma sisemiselt olemuselt oli, mida tegelikult oskas või tahtis, sellest polnud ta sõpradel ja tuttavatel aimugi ja keda see ikka huvitas, kui see talle endalegi midagi ei tähendanud. Oluline oli sära tema ümber ja info, mida ta oma ekraanile paiskas. Klara oli veendunud, et kui ta ei saanud reaalselt olla selline, nagu tahtis, lõi ta endast sotsiaalmeedias profiili, mis oli nii täiuslik, et ta hakkas ka ise uskuma, et ongi selline. Hiljuti maalt linna tulnud noorel ehitajal Voldemar Paimanil polnud midagi peale oma kutseoskuste. Ta oli oma meelest küll juba üht-teist elult õppinud, et olla arukas ja tark või siis vähemalt püüdlik ja teadlik, kuid oli asju ja olukordi, mis jäid ilmselt elu lõpuni selgusetuks.
Alati võib leida põhjenduse, miks me midagi teeme või tegemata jätame, eriti veel siis, kui ollakse noor – kõik on ju tõlgendamise küsimus. Kui inimene ei suuda või ei oska ise otsustada, siis on väga hea, kui leidub mõni sõnumitooja, kes lihtsalt tuleb ja ütleb, kuidas ellu jääda, kuhu edasi minna, või siis mil moel lihtsalt õnnelik olla.

"Mitte kõik pole kogenud, et inimese elu ja argipäev võivad üleöö täielikult muutuda. Sellele polnud kunagi mõelnud ka raamatu peategelane Helena. Ja siis…Mees, kes aluspükstes tema ees seisis, pani käed ülbelt puusa. Silmad pilukile tõmmanud, vaatas ta Helenat. Oli näha, et ta oli väga vihane, kuid Helenale tundus ta millegipärast halenaljakas ja neiu ei suutnud muiet varjata. Seisab seal poolalasti oma tillukese peenisega püksis ja veel ülbitseb. Ja mis pagan ta nimi oli? Jon? Jack? Ooh… No ausalt…Olukord tundus hale. Igas mõttes. Samas ei teadnud Helena, mida öelda. Ja mida tal öelda oligi? Sajaeurone tema pihus rääkis enda eest. Ta oli selle mehe rahakotist võtnud ning kohe lahkuda tahtnud, raha kotti või taskusse pistmata. Arvas, et küll jõuab, et sellega on aega, kuniks ta korterist lahkunud on. Ta eksis. Ilmselt oli mees ärkvel olnud ja teda jälginud kogu see aeg, kui ta end riidesse pani. Pagan teda võtku…„Anna andeks,“ tegi neiu haledat häält. „Ma pole lits, ausalt… Lihtsalt mul on väga raha vaja.“ Võibolla rääkida ausalt ära, et ta on juba paar kuud tänaval ööbinud? End kangialustes peitnud? Neiu ei teadnud, mida teha, kuidas end välja vabandada… Kas öelda õigustuseks, et ta ikkagi on lits, kuid mees meeldis talle… või püüda teda «haledaks teha, hakata nutma?»

Elas kord prints, kes soovis abielluda tõelise printsessiga. Ilmas oli palju kuningatütreid, aga kuidas leida tõelist printsessi? Keegi ei tekitanud printsis äratundmist.Ühel õhtul tõusis kohutav torm: lõi välku, müristas ja sadas paduvihma. Nii hullu ilma ei mäletanud palee vanimad teenijadki! Keset tormi koputas keegi õrnalt linnaväravale. Koputus oli vaevukuuldav. Õnneks oli vana kuningas kerget õhtueinet võtmas ja see tõmbas ta tähelepanu. Ta läks ust avama.Värava taga seisis printsess, kes oli vihmas ja tuules räsitud. Vesi voolas mööda ta juukseid ja kleiti alla, otse kingadesse. Siiski hoidis ta pead uhkelt püsti ja tutvustas end naaberriigi printsessina.Hans Christian Anderseni kuulus muinasjutt pirtsakast printsessist.