Книги, похожие на «Peep Ehasalu, Hullu munga päevik»

Betti Alveri preemia laureaat"Raamatuid, kus lihtsalt ilma liiga suure pretensioonita jutustatakse lugu, jääb üha vähemaks. Kivirähi Andrus ei jaksa selliseid nii palju kokku kirjutada, kui lugejaid oleks. Siis peab keegi talle appi tulema ja Taavi Jakobson tulebki. Kui tõsist kirjandust on tihti nii väsitav lugeda, et juba pärast paari lehekülge tahaks pool tundi puhata, siis Jakobsoni lugemine läheb ludinal.Juttu tuleb teadlasest, füüsikust, kelle avantüür kasvab tal üle pea, aga füüsikast ei pea laskma end heidutada – hea kirjanik kirjutab ikka inimestest ja nende soovidest ja muredest, ükstapuha, mis ametis tegelased on.Peeter Sauter„Tõelise jumalaosakese“ lugejatele on mul omast kogemusest kaks hoiatust. Esiteks, kui loete seda enne laeva või lennuki peale minekut, võtke tarvitusele abinõud, mis teile aja kulgu meelde tuletavad ja reisile hilinemist väldivad, sest raamatu sündmustikku ja aruteludesse on end kerge ära kaotada. Teiseks, ärge lugege seda avalikus kohas, sest teie naeruturtsatused võivad ümbritsevate inimeste poolt esile kutsuda rohkem mõistmatuid pilke kui soovite.Hannes Tamjärv

Elva gümnaasiumi lõpuklassides käiv Rajar tahab ainult kahte asja – et ta rahule jäetaks ning et ta lõpuks ometi saaks ennast välja magada.Öösiti kimbutavad poissi erakordselt selged ja reaalsustväänavad õudusunenäod, hommikuti sunnitakse ta aga julmalt koolipinki. Siis ristuvad Rajari teed kooli tulnud väga roosa tüdrukuga Tartust, salapärase joodiku ning varjudes luurava kummitusliku kujuga ning rahulikust unest võib poiss ainult unistada. Algab ebavõrdne võitlus nähtamatu vaenlasega tundmatust, ohtlikust maailmast, kaalul Rajari tulevik ja terve planeedi saatus.

Osirise silm on üks R. Austin Freemani kõige esimestest krimiromaanidest (ilmunud 1911). Mõistatust lahendab Freemani meeliskangelane doktor Thorndyke – kohtumeditsiini asjatundja ja elav entsüklopeedia. Mõistatus seisneb ühe mehe salapärases kadumises, mis toob esialgu kaasa lihtsalt perekondlikku tüli ja kemplemist. Lugu muutub aga pahaendelisemaks, kui kadunud mehe asemel hakkavad siit-sealt välja ilmuma kellegi kondid. Doktor Thorndyke aimab nii mõndagi, kuid aumehena ei süüdista kedagi enne, kui on saanud kindlaid tõendeid. Nõnda tuleb kõigil esialgu ise nuputada või kobada pimeduses, mis näib üha mustem ja hädaohtlikum.

Fowlesi loomingus on korduvaks motiiviks kangelase konflikt eneseteostuse ning ühiskonnas eksisteerivate reeglite vahel. Tihti juhatab kangelast vabaduse poole keegi saladuslik tundmatu ning teetähiseks pole mitte keelud ja käsud, vaid üha uued mõistatused. Nii satub ka „Maagi” minategelane Nicholas Urfe ühel Kreeka saarel psühholoogilisse mängu, milles põimuvad tihedalt reaalsus ja illusioonid.Eessõnas Fowlesi peateoseks peetud „Maagile” on autor öelnud, et raamatu tähendus on just see reaktsioon, mille raamat lugejas esile kutsub, ning ta ei taha öelda, nagu oleks olemas mingi „õige” reaktsioon.“On palju põhjusi, miks John Fowlesi „Maag“ kuulub mu lemmikute hulka. Üks neist väljendub mõttes, et mida rohkem inimene vabadust mõistab, seda vähem tal seda on. Fowlesi romaan esitabki erootilise põneviku käigus küsimuse: kui vaba peab olema inimese armastus? Kas inimene peaks teostama armastuse kaudu iseennast või iseenda kaudu armastust? Üks võimalik vastus: armastus teeb inimese heaks ainult siis, kui inimene teeb midagi armastuse heaks, kui ta võtab oma armastuse eest vastutuse.” Jan Kaus