Книги, похожие на «August Strindberg, Hullu mehe kaitsekõne. Sari Ajavaim»

Michael ja Ellis kasvavad üles 1960ndate Oxfordis, aga see pole keepide ja tornide akadeemiline Oxford, vaid autotehase ja töölisklassi oma. Jõesuplusi, rattasõitu ja luulet täis poisipõlvesuvesid kaitseb Ellise ema usk, et ilu ja õrnus on kõigile lubatud, ka meestele.Aga kõik õrn ja ilus võib kergesti katki minna. Murdumise hääl on päris vaikne ja üldse mitte dramaatiline, mõtleb Michael. Kumbki mees püüab murtud südamega omamoodi toime tulla. Michael kogeb haiglakoridore mööda käies ja Lõuna-Prantsusmaal ekseldes, milline inimlik side ja kaastundlik solidaarsus võib tekkida võhivõõraste vahel. Ellis püüab oma südame killud turvaliselt pappkasti pakkida ja tal õnnestub ennast peaaegu veenda, et tal, nagu „Võlur Ozi” plekkmehel, polegi südant.„Plekkmees” on Sarah Winmani kolmas romaan. Tema sulest on varem ilmunud „Kui jumal oli jänes” ja „Imeliste sündmuste aasta”.

Itaalia kirjaniku tuntud ajalooline romaan.

Külmal talveajal hulkunud üks äranälginud rebane mööda metsa ja otsinud endale toitu. Viimaks olnud rebasel mets risti ja põiki läbi käidud, aga siiski polnud talle midagi silma hakanud, mida oleks võinud suhu panna. Kogemata kombel tulnud rebane ühe tee äärde. Seal näinud ta eemalt üht meest kalakoormaga tulemas. Rebasel kohe hea nõu peetud.

Lugejate ja kriitikute poolt kõrgelt hinnatud novellimeistri esimene romaan. Imearstina esinev miljonär meelitab lihtsameelseid osalema inimkatsetes, eksperimendi käigus hargnevad lahti eesti inimeste elulood. Erksa detailitunde, särtsaka lause ja terve maailmavaatega romaan elust ja inimestest meie ümber. Ilus, põnev ja mõtlemapanev raamat, üks parimaid eesti romaane, milles kunst ja meelelahutus on oivalises tasakaalus. Tekstinäide, kohviku teema: Mida kauem ma inimesi jälgisin, seda rohkem hakkas tekkima kahtlus, et kas ikka tuntaksegi siin, ometi nii õdusas ja soojas paigas, ennast hästi. Arvasin end märkavat mingit rahutut, otsekui mõttetut ühe koha peal tammumist, mida need oodatud ostjad, eeskujulikud tarbijad, lõppude lõpuks kõigest inimesed, endagi eest varjates salamahti etendasid. Üks blond piinlikult perfektse soenguga neiu riivas omaette ohates kogemata mu pilku ning ma tundsin millegipärast end väga imelikult. Need otsivad silmad tekitasid mus lausa mingi süütunde. Kulus mõni hetk, enne kui suutsin tema pilgu tähenduse enda jaoks alasti harutada. Ta ei vaadanud ju tegelikult mind. Ma olin tal lihtsalt ees. Olin nagu kirev ühekordne kampaaniaplakat, mis tema elu väljavaadet varjutas. Keerasin ringi. Mu selja taga kisendas saapapoe suur teadaanne veel suuremast allahindlusest: miinus 70%. Keerasin tagasi, neiu kissitas silmi. Kui tahad silma paista ja popp olla, siis hinda ennast alla, taipasin ja laskusin tagasi oma ajalehe juurde.