Книги, похожие на «Katrin Pauts, Hull hobune. Hiiumaa põnevik»

Martin Alguse novellikogu koosneb kümnest loost, mille tegevus toimub peateedest kõrvale jääval tagamaal. See on üks omamoodi rännak läbi saja-aastase perioodi kuni tänapäevani, kus iga lugu leiab aset meile olulisel ajahetkel, aga seda kõike tagamaa varjulistes nurkades, kuhu suured ajaloosündmused ulatuvad vaid kauge kajana kusagil voorte taga.Esiplaanil on inimene ja loodus. Suvepäikeses või pakases kükitavates majakestes, külades, põldudel ja metsadeski sünnib ootamatuid kohtumisi ja kokkupõrkeid, tundmusi ja äratundmisi. Tagamaa lopsakas rahus väreleb midagi ürgset ja salapärast, mille taustal joonistub välja inimloomus oma armetus või ülevas, koomilises või traagilises ebatäiuses – ja olgu see loomus lõpuks milline tahes, see paneb igal juhul kaasa elama.Tagamaa lood viivad meid muuhulgas kolmekümne kuuenda aasta suvesse, Teise Maailmasõja keerisesse, stalinlike repressioonide keskele, kolhoosiaega, olümpiaaega, taasiseseisvumise metsikusse varakapitalismi ja mujalegi. Mõned motiivid ja tegevuskohad lasevad erinevate juttude taga aimata ühte suuremat ja sidusamat paika, milleks vast ongi meie maa ja meie aeg.

"Hüvastijätt" on triloogia kolmas raamat kirurg Toomas Hinnovi elust.Paljudele asjassepühendatuile võivad peategelase Toomas Hinnovi tagant paista tuntud arstiteadlase Arnold Seppo (1917-1980) elukäigu ja karakteri kontuurid. Seda autor ei eitagi, kuigi on tegelaskujude loomisel kasutanud ohtrasti kirjanikufantaasiat.Hüvastijätus jätkab Hinnov võitlust oma kliiniku eest ning püüab taasleida sidet oma nüüd juba suureks sirgunud ja kirurgiks pürgiva pojaga.Raamatule eelnevad «Siinpool paradiisi» ja «Provintsiarst».

Autori matkamälestused Virumaale 1935 aastast.[…]„Olen ikka asja peal väljas ja sõidan ka huvi pärast. Tahan tundma õppida, kuidas elatakse mitmes paigas meie kodumaal, ja sellest pärast noortele, kes alles vähe käinud ja näinud, jutustada.”Vanamees ei vasta alul midagi, kobab mööda taskuid, väänab tugeva plotski, siis ütleb juba palju sõbralikumalt:„Ah selle peal siis oled väljas. Aga kevadel käisid siin laiade pükstega noormehed, ütlesid ajalehe juurest olevat, klõpsutasid ülesvõtteid teha ja küsisid veidraid küsimusi. Et laulaksime neile ette mõne parvemeeste laulu. Kas laule maailmas vähe – otsigu raamatuist või laulikuist. Parvetamistöö ei ole laulupidu ega pulmapäev, et siin eri laulud peavad olema. Leivateenistus nagu iga teine töö. Seda tehakse leiva pärast, mitte lõbu pärast. Külatüdrukud kõõritavad heinamaal loogu võttes ka laulu, noor inimene laulab igal pool, ega ta siis tööd laulu pärast tee. Elu nõuab, kõht nõuab, riiet tahad saada, peavari olgu sul pea kohal. Peab vist julge ja osav olema, küsiti. Muidugi pead tundma oma tööd, mõistmata ei saa midagi teha ei parvetamisel ega mujal. Kas mõnikord ka vette kukutakse? Lapsed on need linnainimesed ja ajalehemehed. Muidugi tuleb ka seda ette. Teedki käies kukub inimene, miks siis mitte parvel. Ime, et ta veel seda ei küsinud, kas parvemehed vette kukkudes ka märjaks saavad. He-he…”[…]