Книги, похожие на «Katrin Pauts, Hull hobune. Hiiumaa põnevik»

Solita uskus, et vihkab oma eestkostjat Calverleigh’ hertsogit, sest too jättis oma kohused pikaks ajaks unarusse. Pärast seda, kui ta leidis end ootamatult lossipeo külalisena, tema arvamus aga muutus. Väliselt igav hertsog oli tegelikult salateenistuse agent ja püüdis avastada viisi, kuidas jõudis India kontorist Põhja-Lääne rindele saadetud sõjaväeinfo mässajate kätte. Esiotsa kahtles hertsog Solita hoiatuses, et tema armuke, imekaunis vürstinna Zenka ja tema oletatav vend vürst Ivan on venelaste spioonid, kes üritavad temalt häbistamise ähvardusel raha välja pressida. Solita riskis eluga, et päästa hertsog hüpnotiseerimisest, ja sai teada, et mõne saladuse ilmsiks tulek võib olla kuulist surmavam. Surmaohus viibides kogesid hertsog ja Solita õnnejoovastust, mis trotsis neid lahutada püüdvat maailma.

Lugesin selle raamatu läbi. No ja mis ma oskan kosta. No ei tea kohe. Mõni lugu oli nagu natuke naljakas. Mõni ajas päris kõvasti naerma. Mõni lugu kippus väheke ropuks kätte, aga tuleb tunnistada, et jäi siiski elulisuse piiridesse. Üks lugu pani kaasa noogutama ja imestama, et kuidas ma küll ise sellistele praktilistele mõtetele pole tulnud. Päris mitmes kohas üllatusin, et muidu väga tõepärases loos astuti ainult tilluke sammuke reaalsuse piirist üle ning tulemus kohutas. Aga võib-olla on minu piirid lihtsalt kitsamad kui autoril? Kummaline on ka see, et autor minu nime kasutab. Algul olin pahane. Siis aga lõin käega – las kasutab, kui tahab. Ei viitsi nii tühiste asjade peale pahandada. Eks ma mõistan ka, et autori sooviks on palju raamatuid müüa. Ja kena pseudonüüm aitab ju sellele ainult kaasa. Pealegi on mu nimi väga huvitav. Ütleksin isegi, intrigeeriv: Lõuna-Eestist pärit vana perekonnanimi ja selle ees saksidelt laenatud eesnimi. Hakka või ise kirjutama. Armin Kõomägi