Книги, похожие на «Diana Wynne Jones, Howli liikuv kindlus»

Autori matkamälestused Virumaale 1935 aastast.[…]„Olen ikka asja peal väljas ja sõidan ka huvi pärast. Tahan tundma õppida, kuidas elatakse mitmes paigas meie kodumaal, ja sellest pärast noortele, kes alles vähe käinud ja näinud, jutustada.”Vanamees ei vasta alul midagi, kobab mööda taskuid, väänab tugeva plotski, siis ütleb juba palju sõbralikumalt:„Ah selle peal siis oled väljas. Aga kevadel käisid siin laiade pükstega noormehed, ütlesid ajalehe juurest olevat, klõpsutasid ülesvõtteid teha ja küsisid veidraid küsimusi. Et laulaksime neile ette mõne parvemeeste laulu. Kas laule maailmas vähe – otsigu raamatuist või laulikuist. Parvetamistöö ei ole laulupidu ega pulmapäev, et siin eri laulud peavad olema. Leivateenistus nagu iga teine töö. Seda tehakse leiva pärast, mitte lõbu pärast. Külatüdrukud kõõritavad heinamaal loogu võttes ka laulu, noor inimene laulab igal pool, ega ta siis tööd laulu pärast tee. Elu nõuab, kõht nõuab, riiet tahad saada, peavari olgu sul pea kohal. Peab vist julge ja osav olema, küsiti. Muidugi pead tundma oma tööd, mõistmata ei saa midagi teha ei parvetamisel ega mujal. Kas mõnikord ka vette kukutakse? Lapsed on need linnainimesed ja ajalehemehed. Muidugi tuleb ka seda ette. Teedki käies kukub inimene, miks siis mitte parvel. Ime, et ta veel seda ei küsinud, kas parvemehed vette kukkudes ka märjaks saavad. He-he…”[…]

Parijõe jutukogumik hallist külaelust lapse silmade läbi koos väikese inimese rõõmude ja muredega, omamoodi maailmaavastamiste, õnnestumiste ja ka esimeste pettumuste lood kui sirgutakse ja kasvatakse tehes harjutusi iseseivaks eluks.Kogu sisaldab jutte: Jaksu moonaküla, Vanaviisi-jutud, Jüripäev, Kalle Kusti, Vilu Jaan ja Kure Kaarel karjas, Esimesed napsid, Kättemaks, Siberisse, Mätliku Joosep.[…]Viimati kohmas Mätliku Joosep küsida, poolhäbenedes ja kartlikult:„Kas seal Siberis ka vareseid on ja varblasi…? Seda tahtsin küsida.”Kalle Kusti täiendas küsimust omalt poolt:„Ja kas puud on samasugused nagu siingi, või on kuidagi teistmoodi… võõramaa puud, nagu kasvuhoones?”„Ha,” naeris Peeter. „Vaata, mis nemad ei taha. Aga tõepoolest ei mäleta, kas nägin seal varest ja varblast… mitte ei tule meelde. Naljakas, kuidas ma seda ei pannud tähele. Aga puid on samasuguseid kui meilgi, on ka teistsuguseid, kuid puu ikka puu.”[…]

Luksuslikus Ohaddini palees on naistel vaid üks ülesanne – sõna kuulata. Mõned toodi siia juba tüdrukuna, püüti kinni ja orjastati; teised toodi teenijannadeks; kolmandad abikaasadeks. Nad kõik peavad tegema seda, mida isand käsib, sest tema käes on salajane ja surmav võim. Kuid ka naistel on omad saladused. Üks neist on ravitseja. Teine suudab kontrollida unenägusid. Kolmas on sõdalane. Neljandal on võime näha kõike, mis on tulekul. Oma kullatud vanglas ei jää naistel muud üle kui oodata. Nad teevad plaane. Kirjutavad üles oma lugusid. Unistavad pääsemisest, pelgupaigast, kus tüdrukud saaks olla vabad. Ja lõpuks, siis kui taevas kumab punetav kuu, teevad nad oma kättemaksu teoks.Soomerootsi kirjaniku Maria Turtschaninoffi (snd 1977) raamatud viivad lugejad fantaasiamaailma, kus peategelasteks julged ja vaprad tüdrukud. Punase kloostri kroonikate I raamat „Maresi“ ilmus kirjastuses Varrak 2017. aastal. Nüüd jutustab „Naondel“ loo ürgõdedest – Punase kloostri asutajatest.