Книги, похожие на «Diana Wynne Jones, Howli liikuv kindlus»

„Kuu kroonikad“ on Marissa Meyeri viiest raamatust koosnev sari, kus uue futuristliku võtme saavad tuntud muinasjutud Tuhkatriinust, Punamütsikesest, Rapuntslist ja Lumivalgekesest.–Cinderi ja Scarleti saatused põrkuvad, kui üle Maa levib Kuulaste oht…Menuka Kuu kroonikate sarja teises raamatus kohtume taas küborgist mehaaniku Cinderiga. Tüdruk püüab vanglast pageda, kuigi selle õnnestumise korral saaks temast Ida Ühendriikide kõige tagaotsitum põgenik. Teisel pool maakera on kaduma läinud Scarlet Benoit’ vanaema. Kui Scarlet kohtub Hundiga – tänavavõitlejaga, kel võib ta vanaema asukoha kohta teavet olla –, on tüdruk vastumeelselt sunnitud võõrast usaldama. Peagi tekib nende vahel seletamatu tõmme. Sel ajal kui Scarlet ja Hunt üht mõistatust lahti harutavad, ilmub koos Cinderiga nende teele ka teine. Nüüd peavad nad üheskoos püsima sammukese eespool Kuu halastamatust kuningannast Levanast, kes ei tagane millegi ees, et nägusast prints Kaist saaks tema abikaasa, kuningas ja vang.PABERRAAMAT SOODUSHINNAGA

„Tukastame hommikuni,” ütleb Ardo ja kustutab tule. „Ma magan siis sinu kõrval. Kui sind muidugi ei häiri, et ma norskan.”Ent nad uinuvad päriselt alles vastu hommikut. Riided on voodi ees hunnikus maas. Rebeka teksade peal vedelevad Ardo aluspüksid, sealsamas on Rebeka pluus ja Ardo raske metallist püksirihm. Rebeka tajub, et ta hääl kõlab pimedas toas veidralt kumedana.„Ma ei tea, ma olen natuke noor nagu.”„Proovi aru saada, mina vaatan sind mehe pilguga.”„Sa oledki must kümme aastat vanem.”„Jah, ja tahan sind hirmsasti!”„Ma pole nagu valmis. Ma peaksin ka nagu päriselt tahtma.”„Jah, sul on õigus. Täiesti. A’ mis klassi sa lõpetad?”„Üheksanda.”Rebeka on oma klassi veidrik. Ta jälestab kooli, tuiab vabal ajal sõbrannadega vanalinnas ning kulutab kogu taskuraha kassettidele, raamatutele ja odavale veinile. Rebeka otsib ka armastust ning leiabki selle. Tõsi, armastus pole selline, nagu ta arvab, ega tule sealt, kust ta seda ootab. Aasta on 1998, alkoholi saab putkast kätte ööpäevaringselt ning tutvusi sõlmitakse trollipeatuses.„(Mitte just) armastuslugu” on Brigitta Davidjantsi (snd 1983) debüütromaan. See on kohustuslik raamat tänastele tüdrukutele, aga ka kõige neile, kelle tütarlapseiga jäi pöörastesse üheksakümnendatesse.

Jutustus raudse iseloomuga poisist kes elu keerdkäikudes ja sekeldustes – mida poiste elus ju ikka ette tuleb – alati inimeseks jääb ja selja sirge hoiab.[…]„Ma polegi enam laps, vaid suur poiss.”„Seda nüüd küll, aga meile, vanadele, oled ikkagi laps.”Nii siis jäigi. Jaan talitas nüüd veel hoolsamini hoovis ja puukuuris, pühkis tänavat ja käis pesu viimas. Aga õhtuti võttis tänavanurgalt putkamehelt lehti, lippas mööda tänavaid ja tõi õhtuks paarkümmend senti koju. Tuleva kuu algusest otsustas päris lehepoisiks hakata ja kontorist lehed võtta.„Ega aita midagi,” kinnitas ta endale sageli, „tuleb endal hakata seda elu korraldama ja seadma.”[…]