Книги, похожие на «Heli Künnapas, Homme on ka päev»

See mees oli tema sõprade vaenlane. Talle anti käsk mehega lähedaseks saada, tema usaldus võita, saada teada kõik mehe plaanidest. Selles ei olnud mitte midagi isiklikku. Kuid endalegi üllatuseks kiindus ta sellesse õnnest ilma jäänud mehesse ja tema väiksesse tütresse. Ta sisenes nende ellu lihtsalt ja loomulikult, muutus kiiresti nende jaoks asendamatuks. Ühel mitte eriti ilusal ööl ta aga kadus.Kuid mees oli juba jõudnud armuda sellesse impulsiivsesse ja veidi naiivsesse, kuid nii veetlevasse naisesse. Nii ei jäägi tal muud üle, kui naist otsima hakata.

Ühel 1983. aasta hilissuvisel õhtul kaob viieaastane poiss koduõuest. Ainus jälg, mis poisist jääb, on tema king kõrvalasuval maisipõllul. Kuigi terve küla aitab lapse otsimisele kaasa, teda ei leita ning kuuldused ja kahtlustused on kiired levima. Kakskümmend aastat hiljem juhib poisi vanem õde Veronica Stockholmis grupiteraapiavestlust. Ootamatult liitub grupiga keegi noormees, kes räägib oma lapsepõlvest, mälestustest ühe poisi kadumise kohta. Tema jutt on hirmutavalt tuttav. Naine tunneb, et peab kodukohta tagasi pöörduma, et püüda leida vastust küsimusele, mida keegi enam ei soovi esitada. Mis tegelikult sel ammusel suveõhtul juhtus? See suvi ei ole veel praegugi lõppenud. Auhinnatud Rootsi krimikirjanik Anders de la Motte töötas enne kirjutama asumist politseiniku ja turvajuhina. „Suve lõpp” on kaasakiskuv ja melanhoolne põnevik. Raamatut on raske käest panna, intriig on huvitav ja lõpptulemus üllatab.

Nahidil on jäänud elada kuus kuud. Vähemalt nii arvavad arstid. Kuid Nahid pole inimene, kes kedagi usuks. Ta lükkab tagasi talle pandud vähidiagnoosi ja arsti, kes selle pani. Tema sisemine meelepaha on ühtlasi kantud põlgusest selle elu vastu, mis talle antud on, ja teadmise vastu, et see jätkub varsti ilma temata. Ta tunneb end olevat üksi oma haiguse ja mõtetega. Ta igatseb oma tütre Arami järele, kuid ei saa temaga kuidagi ühele lainele. Haiguse karm silmus tõmbub koomale ja Nahid tahaks kaitsta Arami valu eest. Ta saab aru, et ta peaks seda tegema. Sest mida muud on üks tütar kui keegi, kes on siia ilma sündinud jagamaks oma ema valu?Esitatud raevuka purskena, on „Sellised me oleme” lugu juurtetusest ja kaotusest, see on jutustus tugevast, kuid piinavast suhtest emade ja tütarde vahel.Oma väga otsese ja mõjusa stiiliga esitab Golnaz Hashemzadeh Bonde meile raskeid küsimusi. Mida me anname edasi oma lastele? Ja mida me võlgneme neile, keda armastame?