Книги, похожие на «Heli Künnapas, Homme on ka päev»

Peakangelasel Juhal tuleb nüüd napsitamise asemel keskenduda raseda naise tujudele ja tundepuhangutele. Kuidas sobitub enesekeskne ja naudinguile pühendunud endine prohvialkohoolik uude olukorda? Panused on igatahes kõrged… Raamat on kindlasti mõnelegi emale ja isale hurmavalt meeleolukas meenutus sellest, kui kohutav ja tore lapseootus oli.

Marnie MacGraw ihkab tavalist elu – abikaasa, lapsed, väikebuss ja elu äärelinnas. Nüüd, mil teda ootab abielu unistuste mehega, on see kõik käeulatuses. Siis kohtub Marnie Blix Holliday, oma peiu temperamentse kosjasobitajast tädiga, kes on juhtumisi suremas ja kõik muutub – täpselt nii, nagu Blix tüdrukule lubas.Kui Marnie abielu kahe vaevalise nädala pärast lõpule jõuab, on tüdruk mõistagi šokis. Veel suurem šokk aga ootab teda siis, kui ta saab teada Blixi pärandusest. Tädi jättis talle oma lõpetamata jäänud „projektid“: murtud südamega mehe, kiiksuga sõbrad ja oma õnne eest ummisjalu pagevad naabrid. Aga ka väärika kinnisvara Brooklynis. Marnie ei ole endast kuigi heal arvamusel, aga miskipärast pidas Blix teda ideaalseks kandidaadiks tema kosjasobitaja karjääri üle võtma.Ja lisaks oli Blixil õigus ka paljude muude õppetundide osas, mille omandamine Marniel üle kivide ja kändude kulgeb: armastust on raske ära tunda ja sageli tõrjuvad armastust just need inimesed, kes seda tegelikult kõige enam vajavad.Maddie Dawsoni romaani pealkiri annab lugejale hea ettekujutuse sellest, mida oodata. Kui tegemist on kosjasobitamisega, peab olema romantikat. Kui on romantikat, peab olema takistusi. Kui tegemist on algajaga, peab juhendamiseks olema ka kogenud kosjasobitaja.„Kosjasobitamine algajatele“ vastab võluvalt kõigile neile ootustele. See on raamat, mis teeb lugeja kurvaks, kui see on lõpuni loetud, sest loo tegelased on muutunud headeks ja armastatud sõpradeks.

„Igaüks on peremees ja tedaaustud-hinnatud me kodumaal…“Niiviisi, kaugelt toodud sõnade ja viisiga lauldi Eestimaal punalippude all, kui võõras võim oli siinsed sulased peremeesteks kuulutanud ja õiged peremehed Siberisse pagendanud või oma maal sulasteks teinud. Peremeest on väevõimuga lihtne sulaseks muuta, aga sulasesse õiget peremehetunnet istutada on raske, kui mitte päris võimatu.Nagu ookean veetilgas, nii peegeldus ka Raudiku küla elus kõik see, mis toimus kogu Eestimaal. Kõikide eestlaste kirjutamata juhtsõnaks sai – kohanemine. Selleks, et edasi elada ja kestma jääda.

Õigupoolest pidi see olema mõnus puhkus: Christine kavatseb minna Norderney saarele, et aidata sõbranna Marleenil tema uut kõrtsi remontida. Aga siis rabab ema teda nõudmisega võtta kaasa ka oma isa Heinz. Juba reisi algul on Christine närvivapustuse äärel, sest papal on kõige suhtes oma arvamus. Vaevalt saarele jõudnud, võtab papa oma sarmi ja põikpäisusega juhtimise ehitusplatsil üle. Asi läheb veelgi hullemaks, kui Heinz tutvub kohaliku lehereporteri Gisbert von Meyeriga.Dora Heldt, sündinud 1961 Sylti saarel, väljaõppinud raamatukaupmees, tegutseb alates 1992. aastast kirjastuse esindajana ning elab praegu Hamburgis. Tema raamatuid on tõlgitud paljudesse keeltesse ja need on korduvalt jõudnud Saksamaa raamatumüügitabelite tippu.„Head lugejad, tundke rõõmu humoorika loo üle, mis on lustakalt ja ladusalt kirja pandud.“ – Westfalen-Blatt

Kui liiga kaua pimedusse vaadata, vaadatakse sulle sealt lõpuks ka vastu…Pimedatel maanteedel hukkuvad üksteise järel noored naised. Kui esmapilgul tundub, et tegu on lihtsalt traagiliste liiklusõnnetustega, siis asjaolu, et kõik auto alla jäänud naisterahvad olid punapäised ning et õnnetuspaikades käib leinaküünlaid süütamas üks ja sama salapärane võõras, ei saa olla pelk kokkusattumus. Seda seaduspära uurima asunud ajakirjanik kaob aga jäljetult. Eva Niimand, kes on lugejale varasemast tuttav Katrin Pautsi raamatust „Politseiniku tütar”, töötab jällegi uudistereporterina. Eva ja tema uus kolleeg Gabriel otsustavad välja selgitada, mis kadunud ajakirjanikuga juhtus. Niidiotsad viivad väikesesse külakesse Muhumaal, mis varjab endas aga suurt saladust. Selle juured ulatuvad kohakese ajalukku ja on seotud iidse ohvrikiviga. Kurjus, mis vahepeal varjusurmas suikus, on taas pead tõstnud… Muhu saarel Manala talus sündinud ja praegugi seal elav Katrin Pauts töötas kümmekond aastat Õhtulehes uudiste- ja meelelahutustoimetuses. Praegu tegutseb ta vabakutselise teletoimetaja ja stsenaristina. „Tulekandja” on tema teine romaan.264 lk