Книги, похожие на «Артур Конан Дойл, Holmesi müsteeriumid»

„Kes meist poleks, vähemalt mõnigi kord, isekalt unistanud sellest, et ühel ilusal päeval jätta kus see ja teine kõik äriasjad, harjumused, tuttavad, koguni sõbrad, ning asuda elama mõnele võluvale saarele, ilma mingite murede ja kohustusteta ning – eelkõige – ilma ajalehtedeta?”Nende lootustega lahkub George Sand Pariisist ühes oma laste ja armukese Frédéric Chopiniga. Ees ootab talv Mallorca saarel. „Talv Mallorcal” on liigutav ja pikantne lugu kahe armunu puhkusest, mis ometi saab varjutatud lugematute tagasilöökide poolt. Miljöö pakub äratundmisi romantilistest romaanidest: kõrged sinetavad mäed, sügavad orud, apelsinisalud ja kloostrivaremed. Ent ka külalislahkusetud ja ükskõiksed kohalikud, etteaimamatud loodusjõud, elementaarsemategi mugavuste puudumine. Nii mitu palet on sel võlusaarel, kus kõik näib esmapilgul maaliline, alustades talupoja onnist kuni räbaldunud põngerjani; saarel, kus kõik, kaasa arvatud kängunud kaktus teepervel, näib algul pakkuvat silmarõõmu…

Rootsi kirjanik Johannes Anyuru on kirjutanud romaani oma isast, kelle suurim unistus oli saada lenduriks. Ta saadeti 1960.aastatel Ugandast Kreekasse hävituslenduriks õppima, kuid tema kodumaal toimunud riigipööre tegi ta unistusele lõpu ning temast sai pagulane. Mõtlikult ja poeetiliselt, kohati veidi unenäoliselt liigub autor koos isaga läbi aastate ja sündmuste, mis on lõpuks seotud tema enda, nahavärvi ja identiteedi, ajaloo, isa ja poja looga.Johannes Anyuru sündis 1979. aastal Rootsis, tema isa on pärit Ugandast ja ema rootslanna. 2003. aastal debüteeris Anyuru luulekoguga „Det är bara gudarna som är nya”(„Uued on vaid jumalad”). Ta on avaldanud mitu luulekogu ja kaks romaani, pannud luulet räpivormi, kirjutanud ka teatrile. „Paradiisist tuli torm” sai 2012. aastal Svenska Dagbladeti kirjandusauhinna ning see romaan on tõlgitud paljudesse keeltesse.

Raamat armastusest ja kättemaksust, vangla ja vabaduse, kahe erineva maailmakäsitluse traagilisest kokkupõrkest, ausalt ilma ilustamata. Taotluseks on avada neid põhjusi ja juuri, millest saavad alguse jõhkrus ning vägivald. […]„Oli sul seal väga raske, Kullo?”Timukas ei vastanud niipea. Ei tõstnud pilkugi, sõi mitu tõttamatut suutäit. Viimaks pani kahvli kõrvale ja ütles:„Raske? Mõni mees neelas kolmetolliseid naelu, et laatsaretti vedelema saada. Mina ei neelanud. Aga kui hästi lühidalt ja täpselt vastata, siis sinu armast Kullot ei ole enam. Mõistad? Lihtsalt ei ole ja kõik. Nüüd olen ma Timukas. Mis sa vaatad? See on hüüdnimi. Kui ma poleks Timukas, küllap oleksin siis Kõõrdsilm, Konnanägu, Filosoof või ükskõik kes. Ainult mitte Kullo. Nii on lood.”Timuka hääl oli muutunud kalgiks. Ta toetus küünarnukkidega raskelt lauale. Ja tema tinane vaade rõhus ema, kes püüdis endas tagajärjetult maha suruda võõristust ja hirmu. Kuidas võis ema küll endale tunnistada, et võõrastab ja kardab seda meest seal teisel pool lauda? Oma lihast poega?[…]