Книги, похожие на «Александр Куприн, Hobusevargad»

Jakob Mändmetsa 1916. aastal ilmunud novell.

Põgenen elu tõsiduse eest oma 27. sünnipäeval Fidži saartele. Mul ei ole selget sihti, on vaid uitmõte purjelaevale hääletamisest. Sealt aga rullub lahti teekond, mis viib linnalapse kaugetele saartele lihtsa maaelu keskele. Naeru, tantsu, laulu ja kummaliste kommete kaudu õpin elama nagu fidžilane. Külaelu argipäevas koon naistega vaipu, õpin kasutama kookospähklit 101 erineval viisil, tükeldan lehmakeret ja pidutsen just nii nagu fidžilased seal maailma serval.Seisan ühes kohalikega silmitsi ka varjudega paradiisis: tõusvas maailmameres upuvad terved saared ja hääbuvad sajanditevanused traditsioonid. Tarbimishulluse tagajärjel muutub elu kaugel Vaikse ookeani saartel iga hetkega.Reisimine ei ole enese leidmine, vaid hoopis kaotamine uutes olukordades, et ise uuena edasi minna. Katse-eksitusmeetodil loobumine kõigist neist minadest, kes ma ei ole. Fidžil seisan ka mina valiku ees, kas järgida unistust sinise ookeani avarusest või südamehäält…

Suvi 2028. Seni ohutuks peetud asteroid ähvardab vähem kui aasta pärast hävitada inimtsivilisatsiooni. Kas meie lõpp on vältimatu? Üleüldises viimsepäevaootuses pole vaid üksikud pole nõus alla andma. „Serafima ja Bogdani“ autori uues romaanis juhivad võidujooksu ajaga planeedi rikkaim lätlanna ning ekstsentriline lõuna-aafrika päritolu miljardär. Või jooksevad tegelased võidu üksteisega? Kellegi motiive pole lihtne läbi näha. Korraga on kaalul inimkonna saatus, eesti kunstniku rahvusvaheline edu, teismelise neiu eneseteostus ja esimene armastus, müstikust juudi matemaatiku kadunud käsikiri ja vasakpoolse bosnia filosoofi usaldusväärsus. Tegevus viib Prantsuse Rivierast ja Räniorust Riiga ja Sahara kõrbesse.Oma mitmetahulises teoses asetab Vahur Afanasjev peegli tsivilisatsiooni silme ette ja küsib: kuidas me siia jõudsime ja mis annab meile jõudu edasi minna? Kui üldse? Võimalik, et suurimad katastroofid toimuvad hoopis inimestes endis.

Blackheathi häärberis toimuval suurel maskiballil tapetakse peretütar Evelyn Hardcastle … ja see pole esimene kord. Ta on mõrvatud sadu kordi. Noormees ärkab metsas, huultel karjatusena naise nimi, keda ta ei tunne. Hullem veel – tal pole aimugi, kes ta on ja kus ta viibib, või kuidas sinna sattus. Läheduses kriiskab põgenev naine, kõlab püstolipauk. Häärberis luurib ringi halastamatu pussitaja, sadistlik lakei, kes naudib oma ohvrite hirmutamist. Aga tema ohvrid pole sugugi juhuslikud – see, keda lakei jahib, on Aiden Bishop. Aiden on püütud lõksu kummalisse mõrvamüsteeriumisse, kannul halastamatu mõrtsukas ning mõistetud korda ühte ja sama päeva aina uuesti, ainsaks ülesandeks lahendada Evelyn Hardcastle’i mõrv. Kaheksa päeva. Kaheksa erinevat keha. Kolm konkurenti. Võimatu ülesanne. Stuart Turtoni debüütromaan „Evelyn Hardcastle’i seitse mõrva“ on kaasahaarav ja originaalne vihjete, leidude ja järelduste ämblikuvõrk, mis suudab üllatada viimaste lehekülgedeni välja. Kui Agatha Christie kirjutaks „Black Mirrori“ episoodi, siis see võiks olla see.