Книги, похожие на «Александр Куприн, Hobusevargad»

Triinu Merese uus raamat koondab kaante vahele kolm ulmelugu, mis kõik räägivad Kuuevalla kuningriigist, kus leidub küll meie maailma sarnaseid elemente, kuid päris ühist on võrdlemisi vähe. Peamiselt tuleb siin juttu inimeste rasketest valikutest, võitlust ja mõõgaga vehkimist on napilt, põnevust aga piisavalt.Nagu Merese varasemaski loomingus, tõusevad juttudes üles küsimused heast ja kurjast. Kuidas mõrva heaks teha? Kas pereliiget isegi teiste pereliikmete heaks ohverdada on võimalik? Või hea? Kas vajadus võidab tunded? Kas asju on ikka kõige mõistlikum lahendada mõõgaga?Autor on kasutanud ilusat, ehk vanamoodsatki keelt ning kõik lood õhkavad karmi põhjamaist romantikat.Triinu Meres on avaldanud luulekogu „Lagunemine” (2009), tema lühijutte on ilmunud mitmes novellikogumikus („Pikad varjud” 2015, „Mullast oled sa võetud” 2013, „Viirastuslik rügement” 2012). Merese romaan „Lihtsad valikud” võitis 2017. aasta Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistlusel 2. koha (kahasse Eva Koffi romaaniga „Sinine mägi”) ja on pälvinud ohtrat tunnustust kriitikutelt.

Vennad Grimmid panid „Lumivalgukese“ muinasjutu esimese variandi „Õnnetu laps“ kirja 1808. aastal. See jäi nende elu ajal käsikirja. Vennad Grimmid avaldasid „Lumivalgukese“ muinasjutu 1812. aastal oma suure muinasjutukogumiku „Laste ja kodu muinasjutud“ esmatrükis. Nad redigeerisid iga uue trüki jaoks oma muinasjutte, kuna nii lapsevanemad, kooliõpetajad kui ka kiriku esindajad kritiseerisid muinasjutte nende vägivaldsuse pärast. Näiteks asendas Wilhelm Grimm „Lumivalgukese“ teisest trükist alates kurja ja jumalakartmatu ema kurja ja jumalakartmatu võõrasemaga. Siinses väljaandes on kolm „Lumivalgukese“ varianti ja vendade Grimmide kommentaarid „Lumivalgukese kohta“.

Lauri Leesi saatesõnast: Küsida prantslaselt, kas ta on lugenud «Kirju minu veskilt», on sama, mis küsida eestlaselt, kas ta on lugenud «Kevadet». Seejuures võime nii ühe kui teise raamatu puhul autori nime nimetamata jätta, sest nii nagu Oskar Luts, nii on ka Alphonse Daudet oma rahva südames. Prantsuse lapsed kasvavad siiani La Fontaine'i ja Daudet' vaimus, nende kahe mehe loominguta oleksid nende kooliõpikud kas just õhemad, aga espriilt argisemad küll. Daudet' veskijutud viivad meid sooja ja päikeselisse Provance'i, trubaduuride maale, mille värviküllust oleme harjunud imetlema Vincent van Goghi maalidel, kuid ka nende eesti kunstnike taiestel, kes omal ajal Pariisis õppisid ning ka Daudet' sünnimaad aeg-ajalt külastasid.