Книги, похожие на «Александр Куприн, Hobusevargad»

Romaanis on kujutatud kahe sõbra elukäiku, mis alguses on õige sarnane – mõlemad noormehed lõpetavad ehitustehnikumi, pärast sõjakooli saavad Eesti armee ohvitserideks ja põgenevad koos 1941. aastal Punaarmeest tagasi Eestisse. Sõjakeerises satub üks neist üle mere Rootsi, teine jääb küll kodumaale, kuid peab end aastaid varjama, salgama eelnevat elukäiku, et mitte sattuda KGB kätte. Kuidas nende nii sarnaste meeste elu edaspidi kujuneb, sellele romaani sündmustik keskendubki.

Igast inimesest jäävad eluteele jäljed. Nendest moodustub rada, mida tema järeltulijad järjest püsivamaks ja laiemaks tallavad, et hilisematel põlvkondadel oleks kergem seda mööda kõndida.Erandliku elusaatusega Helene oli tubli maanaine, kellel paraku ei olnud järeltulijaid. Ta tegi oma igapäevatööd nurisemata ja muretsemata, et tema tööst siia ellu jäetud jälg on nagu lummetallatud rada, mis järgmisel kevadel kaob ja olematusse haihtub.

Möödunud sajandi 80-ndate aastate keskpaik. Venemaalt saabub Eestisse noor tütarlaps Nadka. Ta on usin ja tagasihoidlik, tal on hooliv tädi ja turvaline keskkond. Sellest kõigest aga ei piisa, kuna Nadkal puuduvad unistused ja enesekindlus. Tema lugu näitab piltlikult, kuidas häbi kultiveerimine kasvatusvahendina on lapse suhtes kuritegelik. Loo lõpp on võetud tõestisündinud juhtumist, mis oli ka raamatu sündimise ajendiks.Psühhoanalüütilise alltooniga raamatule annab lisaväärtuse Kerttu Rakke aus, otsekohene ja ladus jutustamisstiil, mis aitab näha, kuidas võetakse iseendas omaks häbistamise tulemus ning kuidas häbi nii teadvustamatult kui teadlikult põlvest põlve edasi pärandatakse.

Novellikogu „Tahan tunda, et elan“ on omamoodi romaan novellides, mille lugudest joonistub ühiste tegelaste toel välja pilt ühe suguvõsa käekäigust XX sajandi Soomes. Pöördelised ajaloosündmused toimuvad taustal, esiplaanile tõusevad sünnid ja surmad, pulmad ja matused – nendes lugudes elavad ja armastavad, kukuvad ja tõusevad jälle jalule tugevad soome naised.

Ühel saarekesel väikeses lagunenud hütis elasid kord mees ja naine. Nad olid suures vaesuses. Mees viis iga päev võrgud vette, et toidupoolist püüda, kuid saak oli nii väike, et hoidis neil vaevu hinge sees.Ühel päeval, kui mees läks võrke välja võtma, tundis ta seal midagi rasket. Ta suutis selle vaevu paati tõmmata! Võrk oli aga peaaegu tühi, seal siples vaid üks väike kala.Kuid see ei olnud mitte tavaline kala. Tegu oli kuldkalaga, kes ütles inimkeeles: „Ära püüa mind söögiks, hea mees! Lase mind tagasi sügavasse sinisesse vette ja ma täidan ükskõik millise su soovi.Mees mõtles ja ütles lõpuks: „Ma ei vaja tegelikult midagi. Mine tagasi vette.“Vene muinasjutt