Книги, похожие на «Enn Vetemaa, Hõbedaketrajad»

Lühiproosat 1994. aastast

„Nüüd siis on kirjanikud absoluutselt vabad!” röökis Usmer pimedusse ja tühjusesse. „Kirjandus on nüüd lõpuks ometi vaba kohustusest olla moralist, dissident, rahvavalgustaja, koduõpetaja, ajalooline mälu, dissident, seksuaalinstruktor, pastor, rahvuslane, internatsionalist, antikommunist, konspiraator, lipukandja, tulehoidja, saladuste laegas… Aga kirjandus ei oska saabunud vabadusega midagi peale hakata, kirjandus tunneb ennast armetult ja lindpriilt. Kirjandus on nagu masendunud töötatööline, kes pargipingil istudes vaatab, kuidas oma „Mercedeses” kihutab mööda koolivend, kes nüüd on metalliärimees või pornokinotööstur! Kurat! Parim kirjanik on surnud kirjanik! Aga meie jätame järele alles pärast letaalset lõpplahendust!”

“Fenella esimene kooliaasta” viib meid vähetuntud maailma – tsirkusesse, kus peategelane, vahva Fenella, on lõvitaltsutajana tõmbenumbriks. Ta on õppinud selle elukardetava kutse isalt, kellega ema, rikka lordi tütar, abiellus vastu vanemate tahtmist. Mõni aasta peale ema surma võtavad sugulased tütarlapse endi juurde ja saadavad kooli, aga Fen ei suuda uues elus hästi kohastuda. Ta põgeneb tagasi, kuid vähesedki teises ümbruses veedetud päevad on avanud ta silmad tsirkuse varjukülgede suhtes. Jõhkra ning iseka peremehe kelmuse tõttu satub ta mitmesugustesse seiklustesse…

Põikpäine ja ninakas Petrina põgeneb pansionist ja jookseb otse oma eestkostjale krahv Stavertonile sülle. Neiu üllatuseks pole eestkostja vana täispuhutud õlekubu, nagu ta oli arvanud, vaid noor, rabavalt ilus aristokraat ning seejuures kahtlemata kõige külmem ja arrogantsem mees, keda neiu on kohanud. Kuidas Petrina ka ei püüaks, ei lähe tal korda krahvi meelt mahendada. Üksnes neiu kohalolek näib juba krahvi häirivat. Krahv tegeleb oma armuafääridega ja mõtleb neiu võimalikult ruttu abielusse korraldada, et temast lahti saada. Krahvi tahtejõulisel hoolealusel on aga teised plaanid. Sütitatuna krahvi kivisest ükskõiksusest võtab neiu pähe sundida krahvi endasse armuma ja mitte kui noorde lihtsameelsesse plikakesse, vaid kirglikusse küpsesse naisesse.