Книги, похожие на «Пауло Коэльо, Hipi»

Barcelonas elava eesti autori tõsieluromaan „NORA” viib meid Hispaania bordellide tagakambritesse ja avab lõbumajade salamaailma. Kirjanik võtab lugeja käekõrvale ja jalutab temaga Nora-nimelise prostituudi käänulisel eluteel Barcelonast Sevillasse ja tagasi. Jõhker isa, süütu lapsepõlvekiindumus, keelatud armastus, pagendus nunnakloostris, lapsest loobumine… – kas inimene määrab osagi oma elumustrist või on ta vaid mängukann juhuste käes? Kas enesemüümine on pelgalt patt või ka võimalus ellu jääda? Juba nomineeritud esikromaanis „La mala vida ehk neetud elu“ jahmatas autor kolme peategelase põimunud elusaatuste meisterliku ja julge vahendamisega. Ka „Norast“ vilksatavad läbi „Neetud elust“ tuttavad Rosa ja Kristian, samuti ei mööduta Hispaania ajaloo lähimineviku pöördehetkedest sinna pilku heitmata. Ent need pole sugugi ainsad ühenduslülid Jan Beltráni raamatuis.

Annika sõitis üksinda Kreetale puhkama ja… kadus jäljetult. Teda otsiti. Päevadest said nädalad, siis kuud, kuid teda ei leitud. Siis tuli tema – poiss, kelle ta oli reetnud. Just tema leidis Annika ja mitmedki saladused said paljastatud.

Kunstnikust kirjaniku Toomas Vindi kogumik „Kunstniku elu“ sisaldab jutte ja mälestusi, mille ainestik tuleneb nii meie igapäevasest elust kui ka kunstimaailmast, mida autor ise läbilõhki tunneb.„Kunstniku elu“ on Toomas Vindi kahekümne esimene raamat.Viimaks, kui olin lõplikult otsustanud häirivatest pükstest lahti saada, need ihuvärvi pealt maha pesta, helises uksekell ja ateljeesse vajus Kunstnike Liidu sekretäri Heinz Valgu juhtimisel salkkond prantslasi. See oli väliskülalistele läbiviidav nomenklatuurne meelelahutusprogramm – näidata, kui tublilt ehtsad ja elusad nõukogude kunstnikud tööd teevad. Meie ateljee asus Kunstihoones ja seetõttu olime taolisteks üritusteks kerge saak. Prantslased uurisid esmalt huviga, kuidas nõukogude kunstnikud välja näevad, seejärel uudistasid, mida nad teevad ning vahtisid nii lähedalt kui ka kaugelt mu valmivat maali.Ootamatult ütles Aili: „Kuule, sellele figuurile teksad ikka ei istu, äkki sa võtad need tal jalast.“„Paistab, et sul on tuline õigus,“ tähendasin ma kukalt kratsides, tegin lapi tärpentiniseks ja pühkisin hommikul maalitud teksad maha. See võttis aega mõnikümmend sekundit, misjärel kõlas ateljees üksmeelne ahhetus. Maali esiplaanil seisis nüüd palja ümariku tagumikuga naine.Katkend raamatus sisalduvast autobiograafilisest novellist „Näitus Pariisis. Montparnasse’il.“

Põgenen elu tõsiduse eest oma 27. sünnipäeval Fidži saartele. Mul ei ole selget sihti, on vaid uitmõte purjelaevale hääletamisest. Sealt aga rullub lahti teekond, mis viib linnalapse kaugetele saartele lihtsa maaelu keskele. Naeru, tantsu, laulu ja kummaliste kommete kaudu õpin elama nagu fidžilane. Külaelu argipäevas koon naistega vaipu, õpin kasutama kookospähklit 101 erineval viisil, tükeldan lehmakeret ja pidutsen just nii nagu fidžilased seal maailma serval.Seisan ühes kohalikega silmitsi ka varjudega paradiisis: tõusvas maailmameres upuvad terved saared ja hääbuvad sajanditevanused traditsioonid. Tarbimishulluse tagajärjel muutub elu kaugel Vaikse ookeani saartel iga hetkega.Reisimine ei ole enese leidmine, vaid hoopis kaotamine uutes olukordades, et ise uuena edasi minna. Katse-eksitusmeetodil loobumine kõigist neist minadest, kes ma ei ole. Fidžil seisan ka mina valiku ees, kas järgida unistust sinise ookeani avarusest või südamehäält…