Книги, похожие на «Пауло Коэльо, Hipi»

Mida teha – kas rääkida oma tunnetest armastatud inimesele või oodata, kuni ta ise taipab? See küsimus vaevab paljusid tütarlapsi ja igaüks lahendab olukorra omamoodi. Marcy eelistas oma armastust varjata. Selle tulemusena kulgesid sündmused oma rada, tõsi küll, kaugeltki mitte nii, nagu tema oleks tahtnud. Kuid elu ei tunne tingivat kõneviisi…

Juhtunud on see, mida kõige enam kardeti. Gotlandi on tabanud linnugripp. Viiekümnele lapsele organiseeritud jalgpallilaagri kokatädi jääb järsku haigeks ning nakkusarst otsustab, et laagris viibivad lapsed ja nende treener tuleb karantiini panna. Kui lapsevanemad teada saavad, et tõhusat ravimit ei ole, seistakse silmitsi paanikaga. Nii algab Anna Janssoni kriminaalinspektor Maria Wernist jutustav romaan „Võõras lind“.Autor maalib veenva ja pelutava pildi kaosest, mis võib puhkeda siis, kui pahaaimamatuid inimesi tabab epideemia… „Võõras lind“ on põnev kriminaalromaan, ent tõestab ühtlasi, et see žanr sobib suurepäraselt ka tõsiste eetiliste küsimuste käsitlemiseks.

„Doktor Živago“ on Vene kirjaniku Boriss Pasternaki (1890–1960) maailmakuulus romaan (esmatrükk 1957 Itaalias), kuhu autor on enda sõnutsi sisse kirjutanud iseenda elu salajased läbielamised ning mõttepesad. Suurteoses esitatakse panoraamne pilt Venemaa arengust alates XX sajandi algusest kuni umbes 1950. aastateni, mille märksõnadeks on vägivald ja viletsus, vaimusuurus ja armastus, ühe ajastu kokkuvarisemine ja uue sündimine, kuid eelkõige räägitakse selles romaanis inimese hingest ja soovist jääda igas olukorras inimeseks.Teose peategelaseks on arst ja poeet, kelle perekonnaelu pingeid ja vaibumatut armastust oma muusa, teise mehe naise Lara vastu on nähtud Venemaad ja vene rahvast sajandi alguses vapustanud panoraamsete sündmuste taustal.Oma lüürilis-eepilise laadi, psühholoogilise ilmekuse, inimese vaimumaailma süüvimise tõttu erineb romaan kõigist teistest oma aja teostest, mistõttu on seda võrreldud Lev Tolstoi „Sõja ja rahuga“. Pasternak ise pidas „Doktor Živagot“ täiesti eriliseks ja sellest pidi saama kogu tema eelneva loomingu kokkuvõte.Romaani järgi valmis 1965. aastal ka menukas film (režissöör David Lean), peaosas Omar Sharif.

Markii de Sade´i looming kuulub maailmakirjanduse kõige skandaalsema osa hulka. See on egoistliku mõnuõpetuse õigustus, mille tuum seisneb väites, et inimesed on sündinud erinevate kalduvustega ning igaühel on õigus oma kalduvusi järgides mõnu taga ajada.De Sade´i enda kohta on liikvel vastakaid arvamusi. On käsitlusi, mis annavad markiist pildi kui virilast ja impotentsusele kalduvast psühhopaadist ning naeruväärsest grafomaanist, kes täitis prostituutide piinamise eest pälvitud vanglapäevi ja oma isiksuse väärdumusest tingitud hullumaja-aastaid tekstuaalse eneserahuldamisega. Samas on temas nähtud vaprat vabadusvõitlejat ja peaaegu valgustuse ideelist juhti, kes oli hulljulgete mõtteavalduste tõttu sunnitud vaevlema ligi 30 aastat vanglaüksinduses; või erudeeritud ja sügavamõttelist filosoofi ning peenekoelist psühholoogi, kes oli oma kaasaegsetest tohutult ees; või lihtsalt geniaalset ja suurepärast kirjanikku. Perioodil, mil de Sade varjas end võimude eest La Coste´i lossis, palkas tema abikaasa talle seksuaalorjadeks lapsi, formaalselt muidugi teenijateks. Kui kõik seksuaalselt kuritarvitatud lapsed lossist põgenesid, jäi vabatahtlikult de Sade´i juurde üksainus tüdruk – Justine. «Justine ehk Vooruse õnnetused», esimene raamat, mis autoril õnnestus (anonüümselt) avaldada, on de Sade´i menukaim teos. Kuigi see on üsna tüüpiliselt sade´ilik raamat, erineb ta teistest sellepoolest, et vooruslik minajutustaja ei nimeta ühtegi kehaosa ega tegevust õige nimega, vaid kasutab metafoore.Vahetult enne selle romaani ilmumist teatas de Sade põnevuse üles kruvimiseks ühele oma tuttavale: «Praegu trükitakse ühte minu romaani, aga see on liiga amoraalne, et saata seda nii arukale ja kombekale inimesele nagu Teie. Mul oli raha vaja, mu kirjastaja palus mult midagi eriti pikantset, ja ma kirjutasin talle raamatu, mis suudaks kuradigi katku nakatada. Selle nimi on „Justine ehk Vooruse õnnetused“. Põletage see raamat ja ärge seda lugege, kui see peaks juhuslikult Teie kätte sattuma.»

"Lühiromaan «Silm» koondab endas Kaplinski parimad looja-omadused, intensiivsesisevaatluse, teo- ja filosoofilise diskursuse ning allegooria. Lugu kõikejälgivast ja erinevateskehastustes korduvast «silmast» on lisaks viimaste aegade parimale filosoofilise proosanäitele ka õpetlik jutt kõigile neile, kes arvavad end võimelised elama absoluutselt vabana."(Rein Veidemann, Eesti Päevaleht 10.03.00).Lisaks 1999. a kirjanduse aastapreemia võitnud «Silmale» on nende kaante vahel ka jutustus «Hektor».