Книги, похожие на «Karl Ristikivi, Hingede öö»

Peeter Urmi esikromaan linnahaigla kirurgiaosakonna juhatajast, kelle ellu murrab haigus. […]„Ma ei taha surra,” sosistas ta enda ette.Ma pole kunagi olnud argpüks, aga ma ei taha surra. Errok seisis nii mitu minutit, kühmus ja vana oma mures. Sõrmed lõtvusid aegamisi ning põrandale kukkus kokkumuljutud paberinutsak. Ta vaatas seda imestunult, tõstis siis rahulikult üles ja viskas tuhatoosi. Ta ei tundnud mingit kahetsust. Korraks oli ta uuesti lootnud, surudes hirmu kaugesse mälusoppi, valades hilinenud armastusse kogu oma elutahte. See oli lühike sööst teisele poole kuristikku. Pidi ta endale seepärast etteheiteid tegema? Nüüd on kõik jälle omal kohal ja viimane sild on põletatud.Ingrid andestab mulle, andestab ühes unustusega. Aga enne seda tunneb ta mulle kaasa. See juhtub hilissügisel, sügisel on kaastunde värvid.[…]

Elin Toona romaani „Mihkel, muuseas“ keskmes on eesti pagulaste elu 1970. aastate Londonis, põgusate tagasivaadetega nende Eestist põgenemisele ja kohanemisele uuel asukohamaal. Tegevus vältab umbes aasta ning algab peategelase kirjanik Mihkel Laasma sünnipäevapeoga, mis on ühtlasi ka tema abikaasa peied. Boheemlikus miljöös toimuvad üsna tragikoomilised sündmused, mille tulemusena ennast analüüsivale Mihklile tundub kogu eelnev elu olevat elatud justkui „muuseas“. Järgnev reis koos saatusekaaslastest sõpradega Mandri-Euroopasse ja lähem tutvus Ameerikas üles kasvanud eesti noormehe Valteriga on nagu road-story, mis jätkub erootiliste ahvatlustega Kreekas ning kulgeb läbi Itaalia ja pahelise Amsterdami ning päädib tagasi Londonisse jõudmisega. Ühtlasi on see reis Mihkli jaoks ka eneseleidmise tee, mille lõpus toimuv armumine tõotab uue elu algust.Romaanis on hästi tabatud ajastu mentaliteeti, kohatised aimatavad autobiograafilised seigad on läbi tunnetatud ning tulemuseks on tugeva positiivse laenguga vaimukas ja liigutavgi teos eesti pagulaste ehedast elust.

Rootsi kirjanik Johannes Anyuru on kirjutanud romaani oma isast, kelle suurim unistus oli saada lenduriks. Ta saadeti 1960.aastatel Ugandast Kreekasse hävituslenduriks õppima, kuid tema kodumaal toimunud riigipööre tegi ta unistusele lõpu ning temast sai pagulane. Mõtlikult ja poeetiliselt, kohati veidi unenäoliselt liigub autor koos isaga läbi aastate ja sündmuste, mis on lõpuks seotud tema enda, nahavärvi ja identiteedi, ajaloo, isa ja poja looga.Johannes Anyuru sündis 1979. aastal Rootsis, tema isa on pärit Ugandast ja ema rootslanna. 2003. aastal debüteeris Anyuru luulekoguga „Det är bara gudarna som är nya”(„Uued on vaid jumalad”). Ta on avaldanud mitu luulekogu ja kaks romaani, pannud luulet räpivormi, kirjutanud ka teatrile. „Paradiisist tuli torm” sai 2012. aastal Svenska Dagbladeti kirjandusauhinna ning see romaan on tõlgitud paljudesse keeltesse.

"Hiljuti meie seast lahkunud Iisraeli ühe tähelepanuväärseima kirjaniku Amos Ozi viimaseks jäänud romaani „Juudas” tegevustik leiab aset 20. sajandi keskpaiga Jeruusalemmas. Peategelaseks on nooruke ülikoolist välja langenud Shmuel Ash, kelle täiskasvanuks sirgumise teekonna keskseks teemaks kujuneb küsimus reetmisetähendusest. Kolides elama vana vaidlushimulise mehe süngesse elamisse, armub noor mees samas majalavasse salapärasesse 40ndates eluaastates naisesse. Ühes sellega hakkab talle aga huvi pakkuma ka naisekadunud isa, mees, keda peeti Iisraeli reeturiks. Amos Oz uurib reetmise tähendust Juuda loosse süüvides. Ta teeb seda mõista soovides, kuristikke ületadas.Joon, mis on omane kogu tema loomingule. Jeruusalemmas sündinud Amoz Oz (1939–2018) õppis ülikoolis filosoofiat ja kirjandusteadust ning töötas hiljem kirjandusprofessorina. Viljaka autorina jõudis ta avaldada 20 ilukirjanduslikku teost, lisaks esseekogumikke. Tema loomingut on tõlgitud rohkem kui 25 keelde. Oz oli Iisraeli-Palestiina konflikti kahe riigi lahenduse silmapaistev toetaja, keda paljud seetõttu reeturiks nimetasid. Kirjaniku vastas, et kannab seda tiitlit auga. Eesti keeles on ilmunud Kalle Kasemaa tõlkes romaanid „Ära ütle, et öö” (Kupar, 1997), „Sumchi” (Kupar, 2000) ja „Minu Michael” (Tänapäev, 2013)."

„Peep Patisoni elusõlmed“ on lugu mehest, kes sündis ühe Lõuna-Eesti kolhoosi suurfarmi esilüpsja ja karjaku neljanda lapsena ning elas kogu oma lühikeseks jäänud elu samas kohas ning samade inimeste keskel.Peebust oleks võinud kasvada tubli inimene – teadlane, muusik või kes tahes, kuid seda ei juhtunud, sest temast sai alkohoolik. Ta ei olnud õnnetu ega tundnud millestki puudust, kuid kas sellest piisas, et olla lihtsalt inimene?