Книги, похожие на «Karl Ristikivi, Hingede öö»

Eduard Vilde 1899. aastal kirjutatud naljajutt.

CeCe D’Aplièse’il on kogu elu olnud tunne, et ta ei kuulu kusagile. Pärast seda, kui sureb tema isa, salapärane miljardär Pa Salt, on tal tunne, et tema elu on kokku varisemas.Meeleheitel otsustab ta põgeneda Inglismaalt ja selgitada välja, missugune oli tema minevik. Ainsate vihjetena on tal kaasas üks mustvalge foto ja rohkem kui sada aastat tagasi Austraalias elanud naise nimi. Teel Sydneysse teeb CeCe vahepeatuse paigas, kus ta on senini end kõige paremini tundnud: Tais, imekaunil Krabi rannal. Seal, seljakotireisijate hulgas, on ka saladuslik Ace, mees, kes on sama üksildane nagu ta ise ja kes varjab üht saladust.Sada aastat varem saab Kitty McBride võimaluse jõuka proua McCrombie seltsidaamina Austraaliasse reisida. Adelaide’is põimub tema saatus proua McCrombie perekonna omaga – naise sugulaste hulka kuuluvad ka tema kaksikutest õepojad: tormakas Drummond ja auahne Andrew, suure pärlitööstuse pärija.Viimaks Austraalia tolmustele lagendikele jõudnud, alustab CeCe otsinguid. Kuid miski temas tunneb ära selle piirkonna energia, ka tema loomingulisus tärkab taas ning CeCe hakkab uskuma, et see metsik hiigelsuur kontinent suudab talle pakkuda midagi sellist, mille olemasolusse ta oli usu kaotanud: tunnet, et ta kuulub kusagile.

August Gailit oli mitmekülgne Eesti kirjanik, üks rühmituse “Siuru” loojatest. Oma följetonikogus “Klounid ja faunid” on ta võtnud ette Eesti kirjandusmaastiku, aga eriti just sellesama “Siuru”, mida ta ise oli aidanud asutada. Siin on ta teritanud hambaid nii Friedebert Tuglase, Marie Underi kui ka Artur Adsoni kallal, aga puudutamata ei jää ka kunstnikud. “Klounid ja faunid” avaldati algselt 1919. aastal, aga raamatu tekst kõlab nii mõneski mõttes väga tänapäevaselt. Jaanus Vaiksoo raamatu järelsõnas: Tegemist on ühe ütlemata lustliku raamatuga, kirjandusliku mänguga, mis tekitas omal ajal tublisti furoori ja jättis endast maha mitmeid värvikaid legende, mida kirjandusrahvas naudib tänini. Ent Galiti följetonikogu pole kaugeltki kirjanduslooline nähtus. Ligi sajand hiljem on selles küllaldaselt vaimukaid äratundmishetki, nagu oleks kirjanik need hoogsalt paberile visanud alles eile.

Norra nüüdiskirjanik Kurt Sweeney (snd 1961) on kirjutanud rikkaliku suguvõsaromaani, mis ulatub üle kolme põlvkonna ja kolme mandri 20. sajandi poliitiliste ja kultuurikonfliktide taustal. Minategelane John on pärit USA-st ja kasvatab Norras üksikisana väikest poega. Raamat on mõeldud kui testament pojale, et tutvustada talle pereliikmeid ja peretülide tagamaid, anda talle võimalus mõista. Minategelase isa George on andekas kunstnik, aga joodik ja vägivallatseja, kelle tõttu laguneb perekond ja kannatavad lapsed. Kasvanud üles adventistide peres võimuka ema lemmikpojana, sõidab ta õrnas eas misjonäriks Euroopasse. Mõjutatuna Vana Maailma rikkalikust kultuuripärandis asub aga innukalt õppima ja lugema ning kuigi ta peab perekonna survel kirurgiks õppima, loobub arstitööst ja religioonist ning hakkab kunstnikuks. See lõhestab perekonna. George kolib oma perega Norrasse, kust tema naine pärit on, aga kaotab tunnustust ja mõistmist leidmata kontrolli enda üle ja sunnitakse riigist lahkuma. Isa tempude tõttu on ka John norra sugulaste poolt eemale tõrjutud, ka tema peab Norrast lahkuma. Nagu isa, otsib ka John elu mõtet ja lunastust kunstist, kirjandusest ja muusikast, Euroopa rikkalikust kultuuripärandist, mis vastandub teravalt sektantliku religiooni kitsarinnalisusele. Kurt Sweeney sündis 1961. a Los Angeles, kuid elab oma perega Norras Tønsbergis. Ta töötab kultuuriajakirjaniku, kunstikriitiku, tõlkija ja sotsiaaltöötajana. „Koonused“ on tema debüütromaan.