Книги, похожие на «Барбара Картленд, Hertsog hädaohus»

Suurt töörahvariiki muust maailmast eraldav raudne eesriie oli pärast Stalini surma küll veidi praotunud, aga kuuekümnendate aastate keskpaiku sulgus see jällegi. Umbseks konnatiigiks muudetud ühiskonnas hakkas vaba mõtte puudus aina enam elu halvama, kuni saabus periood, mis hiljem stagna-ajaks nimetati. Stagnatsioon tekkis ka Raudikul nagu iseenesest – aastad möödusid, inimesed vananesid ja harjusid keelt hammaste taga hoidma. Elati pilvise taeva all, mis küll pidevalt vihma ei lahistanud, aga ka haruharva päikest näitas. Paraku sedagi mitte kõigile. Ja siis tuli pilvevarjust lootusekiir…

Suurejoonelise eepilise romaanisarja teise raamatu teine osa. Kuningate heitlus Raudtrooni pärast on täies hoos. Tormiotsa all pääsevad valla tumedad jõud, Kuningalinna müüridelt lendab turmtuld ja Mustal Kärejõel põlevad laevad, mehed ja vesi. Robb ja tema liitlased saavutavad läänes ja Kolmjõel küll võidu võidu järel, kuid ükski neist pole paraku otsustav. Sõtta sekkuvad raudsaarlased ja meri tuleb Talitundrusse, nagu kaemisunenäos ennustatud. Kaugel idas astub Daenerys Targaryen peljatud Koolmatute Kotta, ja sammukese lähemale oma eesmärgile. Teisel pool Müüri aga kogunevad metslased Müüritaguse kuninga juhtimisel pealetungiks, abiks olendid, kes on seni esinenud vaid legendides…

None

Kui endale elus kohta otsiv Madeleine Maxwell võetakse tööle Saint Mary ajaloouuringute instituuti, avastab ta peagi, et instituudi üsnagi tavapärase fassaadi taga käib hoopiski iseäralik tegevus, nimelt ei uuri seal töötavad ajaloolased lihtsalt minevikku, vaid nad käivad ise seal, kusjuures seda ei nimetata ajarännakuks, vaid tähtsate ajalooliste sündmuste uurimiseks nende kaasajas. Tööde eesmärk on mineviku tähtsündmusi täpselt vaadelda ja dokumenteerida ning selle kaudu leida vastused paljudele ajaloos vastuseta jäänud küsimustele … ning sealjuures ise ellu jääda! Üsna varsti selgub, et tarvitseb astuda üksainus vale samm ja ajalugu annab vastulöögi. Selge on ka see, et rinda pista ei tule üksnes ajalooga.Jodi Taylor, kes on kirjutanud kümmekonnast raamatust koosneva Saint Mary kroonika, ütleb enda kohta, et oma lähedaste, õpetajate ja tööandjate pahameeleks elas ta aastaid oma mõtetega kusagil kaugel, kuni viimaks tabas teda õnnelik äratundmine, et unistusi tuleks kuidagi ära kasutada, ja ta haaras sulepea. Aga seda, mida ta tahab hakata tegema siis, kui on suureks kasvanud, ei tea ta endiselt.